Kallis söödavili pitsitab lihatootjal hinge kinni

Sealihatootjate raske majandusliku olukorra on tinginud tänavu kevadel eelmise aasta septembrikuuga võrreldes kuni 150% kallinenud söödateravili - farmeritel lihtsalt ei jagu käibevahendeid sedavõrd kalli loomasööda ostmiseks. Sealihatootjate mure põhjus on suured käärid tootmise omahinna ja toodangu eest saadava hinna vahel. Nimelt on söödavilja kiire kallinemise juures sealiha kokkuostuhind jäänud suhteliselt stabiilseks.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) juhataja Roomet Sõrmus tunnistas, et söödahindade järsk tõus on Eesti sealihatootjad pannud väga rasekesse olukorda. Paljude seakasvatajate olukorra muudab keeruliseks veel asjaolu, et nende ettevõtete tootmine põhineb ostusöödal ja teravilja tootmiseks neil maad pole.

Poolemiljoniline kahjum iga kuu. Sõrmuse hinnangul toodab iga siga praeguse sealiha ja sööda hinna juures keskeltläbi 10-15 eurot kahjumit. "Kui arvestada, et Eestis on iga kuu müügivalmis umbes 50 000 nuumikut, siis saab sektor vähemalt 500 000 eurot kahjumit kuus," selgitas Sõrmus. "Selliste kahjumitega on farmid töötanud alates jaanuarist, kui söödavilja hind ületas taseme 200 eurot tonni kohta. Tekkinud olukord võib viia põhikarja vähenemisele ning seab ohtu Eesti sealihatootmise jätkusuutlikkuse."

EPKK-lt põllumajandusministeeriumile saadetud kiiret riigi reageerimist paluva kirja tulemusel korraldas viimane kokkusaamise, kus lisaks nimetatuile osalesid veel Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES), Viru Lihaühistu ja Eesti Tõusigade Aretusühistu esindajad. Leiti, et sealihatootjad vajavad esimese saagini eluspüsimiseks kiiret soodsat krediidivõimalust loomasööda ostmiseks.

Esialgu tuleks ühistutel teha revisjon, kellele ja kui palju laenuraha tarvis on. Siis on MES valmis garanteerima sealiha tootmiseks mõeldud käibelaenusid, alandades seejuures garantiitasusid. Üks lahendus oleks ka teravilja ühisost ühistu poolt oma liikmetelt, kasutades selleks MESi garantiid. Praegu seisab see MESi ning põllumajandusministeeriumi vahelise halduslepingu sõlmimise taga.

"Selge on, et konkureerivas turumajanduses ei olegi võimalik kõigile ettevõtjatele leida positiivset lahendust, kuid lõviosa Eesti sealihatootjatest on jätkusuutlikud ja nendega soovime me ka edasi koostööd teha," kinnitas MESi juhatuse esimees Raul Rosenberg. "Sealiha tootmine on Eestile toidusõltumatuse tagamiseks oluline ja aitab muu hulgas väärindada ka meie teravilja."

Venemaa kerkiv lihahind võib päästa. Martin Vilen EPKKst usub, et tegemist on ajutiste raskustega, sest viimastel nädalatel on tema sõnul nii ELis kui ka Venemaal sealiha hind kerkima hakanud.

ASi Rakvere Lihakombinaat juhatuse esimees Anne Mere möönis, et kõrged sisendihinnad on seadnud sealihatootjad surve alla, sest kokkuostuhind ei pruugi alati samas tempos liikuda.

"Kokkuostuhind tööstuste poolt ning omakorda nende müügihind sõltub sellest, milline on nõudluse-pakkumise suhe Euroopas ja Venemaal. Juhul kui sealiha eksport Euroopast välja on kõrgel tasemel, siis tõstab see kokkuostu- ja müügihindasid ning vähendab importtoodangu sissetungi," selgitas Mere. "Juhul kui nõudlus on madal, siis on ka hinnad madalal ning importliha trügib nii Eesti kui ka teiste Balti riikide lettidele. Peamiselt on importliha Euroopa suurimate sealihatootjate - Saksa või Taani - päritolu."

Viru Lihaühistu juhataja Riho Kaselo on seisukohal, et ebaefektiivsed ettevõtted peavadki pankrotistuma, kuid ostusöödal põhinev seakasvatus on tema hinnangul tegelikult väga spetsialiseerunud ja efektiivse tootmistsükliga. Kuid just nendel, kes teravilja ei kasvata, on probleem käibevahenditega, sest kogu sööt tuleb endal raha eest sisse osta. Teravilja ei kasvatata aga sageli sel põhjusel, et omal ajal ei lubanud riik seafarmide juurde kuigi palju põllumaad erastada.

"Seafarmid, mille omanikud tegelevad ka teraviljakasvatuse, piimatootmise või metsatöötlemisega, on sellega käibevahendite riskid maandanud ning nende kohta võib öelda, et põllumees on põline rikas," möönis Kaselo. "Kuid tänapäeva tootmine nõuab suurema efektiivsuse saavutamiseks ka spetsialiseerumist ning siinkohal on meie majandusmudel ajale jalgu jäänud. Hinnanguliselt 50 protsenti ostusöödal töötavast sealihatootmisest ekspordib elussigu ning see on riikliku tähtsusega fakt, mis toetab meie ekspordibilanssi."

Kaselo leiab, et pangalaen, olgu see kui soodsatel tingimustel saadud, jääb ikkagi laenuks, mis tuleb koos intressidega tagasi maksta. Selline abi teeb tema hinnangul tootmise veelgi kallimaks ning kes suudab, hoiab sellest eemale.

Kaselo tunnistas, et Venemaale müük on aidanud nii kallilt saadud käibevahendite puhul kahjumit vähendada või kasumitki teenida, ent kuna Venemaa on tunnustanud iga farmi eraldi ekspordiõiguslikuks, on see pannud kõik Balti riikide tarnijad omavahel konkureerima.

Sealihatootmise sektor kuulub väga muutlike hindadega sektorite hulka. Eestis võib ka öelda, et liigutakse ühest kriisist teise ning kõikumised on suuremad kui mujal Euroopas. See ei ole ainult sealihatootmise omapära, vaid Eesti omapära, kus turukõikumisi ei tasandata riiklike hoobadega. Sealihatootmist ei toetata niivõrd ELi vahenditest, kuivõrd omariiklikest vahenditest ja ühistute toetamisega. Eesti valitsuse seisukoht on, et me ei suuda rikaste riikide toetusralliga kaasa minna, kuid ei hoomata, et tegelikult euroliitu kuuludes sõidame juba ammu sama rallit, ainult, et oleme juba terve ringiga kaotanud.

Kõrge vilja hind on probleemiks kõikjal Euroopas. Eesti eripära ongi too valitsuse seisukoht mitte sekkuda.

Usun, et sealihatootmine on tegelikult väga jätkusuutlik majanduslik ettevõtmine.