Fahle pakub roosilisi roogi

Uus Fahle annab põhjust endast kirjutada. Mõnda aega tagasi sai see uue peakoka, kelle käe all on köök õide puhkenud. Ja seda sõna otsese mõttes - õisi on täis eel- ja pearoad, suupisted ja salatid õitsevad magustoitudega võidu.

Varakevadine Eesti on õitevaene, seepärast õitsevad taldrikutel põhiliselt importroosid, mille õielehtedega oli kaunistatud kõik, mida näha ja maitsta saime. Roosid õitsesid lõhetartaril ja foie gras'l, rooside õielehed katsid vasikapõske ja veisefileed, aga Pavlova - tema ilmus lauale lausa roosipilves. Roosade roosilehtede vahel väänlesid hernevõrsed, punetasid lopsakad punasesõstrakobarad ja maasikad.

Detailide küllus tuletas meelde barokiajastu meistrite maale, teate ju küll neid natüürmorte austrite, homaaride, faasanite, küülikute ja viinamarjadega.

Barokiaja hõng. Ajalugu üritab Fahle elustada mitmel moel ja teatud baroksust on märgata ka menüüs. On vabrikulugu: "Majavaimu lemmik", "Vabrikant Emil Fahle peenraroheline tasakaalustatud pH-salat", "Aegade kõnetus", "Andeka ärimehe Emil Fahle borš" jne. On road naistele: "Tõeline naistekas", "Daamidele". Ja on ka eriroad lüürikutele: "Paberijumalate ja -kunstnike hõrk tiramisu", "Õrn Pavlova Fahle pehmete seinte embuses".

Ometi on restaureeritud vabrikuhoone pigem mehine ja ajaloolis-tehnitsistlikku stiili rõhutamiseks serveeritakse osa roogi kiviplaatidel. Efektne võib ju olla, aga kõrvale valus, eriti tournedos'd tükeldades.

Kui ilukõne kõrvale jätta - ja seda teen ma rõõmuga, see pole minu maitse - , siis võib Fahles rõõmustada roogade üle, mida mujalt naljalt ei leia. Kõigepealt muidugi juba nimetatud praetud hanemaks, mille lisandid on õunatšatni ja praesai (ja kahjuks ka punane sõstar, mis kohe üldse ei klappinud). Foie gras'd oli praetud väga delikaatselt, isegi liiga delikaatselt, nii et sisemus pisut liiga tooreks jäi, kuid peaasi - ta oli olemas.

Rariteetne tooraine. Omaette sündmus on ka harknäärme jõudmine ühe restorani menüüsse. Fahles oli ta vasikapõse saatja, lisandiks juurselleri-lillkapsapüree ning muidugi jälle maasikad ja vist ka punased sõstrad. Olgu nende marjadega kuidas on, aga nii vasikapõsk kui ka harknääre olid hõrgud, imelised ja sulasid suus. Suurepärane meistritöö oli teinegi liharoog, veisefilee-tournedos ananassitšatni ja krõmpsuvate köögiviljadega. Liha oli esmaklassilise kvaliteediga ja meisterlikult valmistatud. Sellist taset saavutatakse meie restoranides haruharva.

Roosivahuline Pavlova oli suurim magusroog, mida ma elus näinud olen, õhuline, tahaks isegi öelda, et kerge, kuigi tean, et see on vale - tegemist oli ikkagi ülimagusa ja vahukoorese hiidkoogiga. Ainult selle jaoks polnud ruumi. Ei, mitte kõhus, sinna ta ikka mahtus, aga laual ei jätkunud ruumi, sest seal laiutasid isuäratajaks joodud mojito klaas, tühi õlleklaas, võitaldrik ja -nuga ning veiniklaasid - nii see, kust mina tournedos' kõrvale veini jõin, kui ka see, millest minu lauakaaslane üldse midagi ei joonud.

Teenindusega olid üldse kehvad lood. Kui küsisin ettekandjalt, milline vein vasikapõse juurde sobib, vastati: "Seda ma küll ei tea." Muud ei midagi, kuigi veinisoovitused on isegi menüüs ära toodud. Ja siis veel see igavene häda arvega - arvet palun mina, aga tuuakse see mu (meessoost) lauakaaslasele. Muidugi pole see ainult kohalik häda, kolmel korral neljast ei peeta naissoost sööjat maksuvõimeliseks.