Ühtse pan-Balti panga loomine möödapääsmatu

Minu kogemus on, et nn piiriülene liitumine on tihti ülehinnatud ega ole majanduslikult põhjendatud. Samal ajal usun ma, et iga riik vajab tugevat finantssüsteemi, kus riigivõimul on positiivne mõju eriti seetõttu, et finantssüsteemi tuleb näha rahvamajanduse vereringena. Üleilmne rahanduskriis 2008.-2009. aastal on parim näide sellest, kui ohtlikuks võib reaalmajandusele saada vereringe seiskumine.

Juhin tähelepanu, et mitte ükski finantsettevõte Rootsis ei kogenud aastatel 1945-1990 ühtegi raskust üheski mõõtmes ega pankrotistunud. Pärast seda on Rootsi finantssüsteem olnud osaline kahes suures "süsteemišokis". Need toimusid 1991-1992 ja 2008-2009. Mõlema ajal oli mitu finantsettevõtet sunnitud minema pankrotti.

Globaliseerumise viljad. Eelneva peamiseks põhjuseks on suured kaugeleulatuvad dereguleerimised ja totaalne globaliseerumine, mille tulemuseks on kapitali vaba liikumine - sekunditega sinna ja tagasi üle maailma. USA väärtpaberinspektsioon ei saanud 2008. aastal aru, mis hakkab toimuma, enne kui see juba aset leidis. Nii on finantssüsteemist saanud me üleilmastunud keskkonna destabiliseeriv faktor. Püüda globaalsel skaalal pangandust reguleerida näib peaaegu võimatuna. Eriti arvestades, et pangandussektor on definitsiooni järgi väiksem kui näiteks nn varipangandustegevus paljude suurte osalejatega (riskifondidest ja kindlustusseltsidest suurkorporatsioonideni). Maalitud pilt on üsna sünge. Lihtsalt näide: miks peaksid Saksamaa ja Prantsusmaa pangad ostma Kreeka, Iiri, Portugali ja Hispaania riikide võlakirju ainult seetõttu, et soovivad teenida kõrget intressi, mis ei ole midagi muud kui kõrge riski väljendus?

Finantsturul ebatervislik riski- ja müügipoliitika. Tervislik pangandus tähendab jälgida oma klienti, pakkuda talle parimat säästmis- ja investeerimisvõimalust. Uskuda, et riskid saab teistele üle kanda, on utoopia. Maailma ühe suurema kindlustusseltsi AIG hiljutine kukkumine näitas seda selgesti. Muide, nii Hansapanka kui ka Swedbanki juhiti vastavalt headele pangandustavadele kuni 2003.-2004. aastani.

Teine tähelepanek kriisist on, et mida suurem on finantsettevõte ja mida piiriülesemaks ta muutub, seda enam aitab ta kaasa finantssektori destabiliseerimisele. Lähtuvalt minu "glokaalsuse" teooriast, kus pank peab üheaegselt olema globaalne ja lokaalne, kahtlen, kas pikas plaanis on kasulik, et Balti finantssüsteem sõltub nii suurel määral Rootsist. Glokaalne tähendab, et kohalikud üksused peaks hoolitsema ja vastutama lokaalse tegevuse eest, millel on tugev toetus peakontorist globaalsete sidemete ja ühenduste kaudu.

Mulle näib pikas perspektiivis õige ja eelistatav taasluua või taaselustada pan-Balti pank, mille suur läbipaistvus oleks selgelt tagatud kohaliku vastutusega. Lisaks peab pangal olema selge profiil, mis vastaks ja arvestaks 2020ndate keskkonda ja kolme Balti riigi liikmelisust ELis.

Hansapanga taassünd pole võimatu. Glokaalse arusaama raamistikus peab Swedbankile jääma Hansapangas 15% osalus ning ta peab jätkama globaalsete teenuste pakkumist uuele pangale. Sellele vaatamata ei peaks Swedbank olema rahastamisallikas, vaid Hansapank peab teenima ise. Panga kaitseks börsil ja vältimaks ülevõtmist, peaks umbes 15% aktsiatest olema jagatud võrdsetes 5% osades kolme Balti riigi vahel. Pärast seda võivad Hansapanga aktsiad olla jagatud Swedbanki aktsionäridele ja pank ise olla paigutatud Balti või Stockholmi börsile. Nii saaks Hansapanga vana nimi taaselustatud.

Praeguses olukorras, kus turu jõudu ülistatakse, võib olla raske teha ettepanekut osaliseks riigiomandiks. Siiski, selgelt sõnastatud kokkuleppega põhiomanike vahel peab olema võimalik luua vastutustundlik ja pikaajaliselt tervislik lahendus Balti turule, kaasates alliansi strateegiat, mis näeb ette koostööd vahetus läheduses asuvate riikide pankadega.

Kõige olulisem on küsimus: mis on parim Baltimaadele? Eriti arvestades minu visiooni, et juhtival kohal peavad olema kohaliku turu huvid, nagu nad on alati olnud Rootsi hoiupankade süsteemis. Tulevik on tavaliselt selline, milliseks me ta teeme, kuid on oluline teada, mida me tahame.

Lõpetuseks hoiatussõnad - ärge uskuge, et olete näinud viimast suurt finantskriisi (või selles osalenud) . Mälu näib pidevalt lühenevat, uued kriisid tulevad, eriti arvestades, et globaliseerumine on loonud finantsilise tasakaalutuse, mis aeg-ajalt jõuab meieni kriisina.

Autor: Göran Collert