Swedi eksjuht: Hansapank börsile

Järgneb Collerti arvamuslugu:

Mulle näib pikas perspektiivis õige ja eelistatav taasluua või taaselustada pan-Balti pank, mille suur läbipaistvus oleks selgelt tagatud kohaliku vastutusega. Sellele lisaks peab pangal olema selge profiil, mis vastaks ja arvestaks 2020-te keskkonda ja kolme Balti riigi liikmelisust ELis.

Hansapanga taassünd ei ole võimatu. Glokaalse arusaama raamistikus peab Swedbankile jääma Hansapangas 15% osalus ning ta peab jätkama globaalsete teenuste pakkumist uuele pangale. Sellele vaatamata ei peaks Swedbank olema rahastamisallikas, vaid Hansapank peab teenima omal jõul.

Panga kaitseks börsil ja vältimaks ülevõtmist, peaks umbes 15% aktsiatest olema jagatud võrdsetes 5% osades kolme Balti riigi vahel. Pärast seda võivad Hansapanga aktsiad olla jagatud Swedbanki aktsionäridele ja pank ise olla paigutatud Balti või Stockholmi börsile. Nii saaks Hansapanga vana nimi taaselustatud.

Tänases olukorras, kus turu jõudu ülistatakse, võib olla raske teha ettepanek osaliseks riigiomandiks. Siiski, selgelt sõnastatud kokkuleppega põhiomanike vahel, peab olema võimalik luua vastutustundlik ja pikaajaliselt tervislik lahendus Balti turule kaasates alliansi strateegiat, mis näeb ette koostööd vahetus lähenduses asuvate riikide pankadega.

Kõige olulisem on küsimus, mis on parim Baltimaadele, eriti arvestades minu visiooni, et juhtival kohal peavad olema kohaliku turu huvid, nagu nad on alati olnud Rootsi hoiupankade süsteemis. Tulevik on tavaliselt selline, milliseks me ta teeme, kuid seejuures on oluline teada, mida me tahame.

Mu isiklik kogemus on, et nn piiriülene liitumine on tihti ülehinnatud ega ole majanduslikult põhjendatud. Samal ajal usun ma, et iga riik vajab tugevat finantssüsteemi, kus riigivõimul on positiivne mõju eriti seetõttu, et finantssüsteemi tuleb näha rahvamajanduse vereringena. Üleilmne rahanduskriis 2008-2009 aastal on parim näide sellest, kui ohtlikuks võib reaalmajandusele saada vereringe seiskumine.

Juhin tähelepanu, et mitte ükski finantsettevõte Rootsis ei kogenud aastatel 1945-1990 ühtegi raskust üheski mõõtmes ega pankrotistunud. Pärast seda on Rootsi finantssüsteem olnud osaline kahes suures „süsteemišokis”. See leidis aset 1991-1992 ja 2008-2009. Mõlemal ajal olid mitmed finantsettevõtted sunnitud minema pankrotti.

Eelneva peamiseks põhjuseks on suured kaugeleulatuvad dereguleerimised ja nn totaalne globaliseerumine, mille tulemuseks on kapitali vaba liikumine – sekunditega sinna ja tagasi üle maailma. Ameerika Ühendriikide Väärtpaberinspektsioon (Security and Exchange Committee) ei saanud aru, mis hakkab 2008. aastal toimuma enne, kui see juba aset leidis.

Nii on finantssüsteemist saanud meie üleilmastunud keskkonna destabiliseeriv faktor. Püüda globaalsel skaalal pangandust reguleerida näib peaaegu võimatuna, eriti arvestades, et pangandussektor on definitsiooni järgi väiksem kui näiteks nn varipangandustegevus paljude suurte osalejatega, kuhu kuulvad kõik alates riskifondidest ja kindlustusseltsidest kuni suurte korporatsioonideni. Maalitud pilt on üsna sünge.

Lihtsalt näide: miks peaksid Saksamaa ja Prantsusmaa pangad ostma Kreeka, Iiri, Portugali ja Hispaania riiklikke võlakirju ainult seetõttu, et soovivad teenida kõrget intressi, mis ei ole midagi muud kui kõrge riski väljendus?

Finantsturul on viimaste kümnendite jooksul arenenud ebatervislik riski- ja müügipoliitika. Tervislik pangandus tähendab jälgida oma klienti ja pakkuda neile parimat säästmis- ja investeerimisvõimalusi, kus panga balanss toetub sisemisel usaldusväärsusel. Uskuda, et riskid saab üle kanda teistele on utoopia. Maailma ühe suurima kindlustusseltsi AIG hiljutine läbikukkumine näitas seda selgesti. Vahemärkusena, Hansapanka ja Swedbanki juhiti vastavalt headele pangandustavadele kuni aastani 2003-2004.

Teine tähelepanek kriisist näib olevat, et mida suurem on finantsettevõte ja mida enam piiriüleseks ta saab, seda enam aitavad nad kaasa finantssektori destabiliseerimisele. Lähtuvalt minu „glokaalne” arusaamast, kus pank peab üheaegselt olema nii globaalne kui ka lokaalne, kahtlen, kas pikas plaanis on kasulik, et Balti finantssüsteem sõltub nii suurel määral Rootsist läbi SEB ja Swedbanki 100% tütarettevõtete.

Glokaalne tähendab, et kohalikud üksused peaksid hoolitsema ja vastutama kohaliku, lokaalse tegevuse eest, millel on tugev toetus kesküksuselt ehk peakontorist läbi globaalsete sidemete ja ühenduste.

Lõpetuseks sõnad hoiatuseks – ärge uskuge, et olete näinud või olnud osalised viimasest suurest finantskriisist. Mälu näib pidevalt lühenevat. Uued kriisid tulevad, eriti arvestades, et globaliseerumine on loonud finantsilise tasakaalutuse, mis aeg-ajalt jõuab meieni kriisina.