Kitman on visa nagu Eesti jonn

Tänavu kevadel 75. asutamisaastapäeva tähistanud AS Kitman, endine Kaubandusliku Inventari Tehas ehk KIT, on kodumaa üks järjepidevamalt tegutsenud tootmisettevõtteid. Nõukogude ajal oli see laiemale avalikkusele tuntud eelkõige oma kõvade mälumängurite poolest, kes populaarses saates "Kes keda?" kõrvu selliste teenekate ettevõtete nagu Harju KEK, Norma ja Salvo peainseneridest koosnenud võistkondadega Saksa DV reisi nimel ajusid ragistasid.

Kitmani järjepidevust esile tuues ei tahtnud ma ettevõtte praegustele omanikele NG Investeeringutest mett mokale määrida, vaid see on tõepoolest tähelepanuväärne - suurte mõõnadeta on firma tegelenud tootmisega kogu oma kolmveerand sajandi pikkuse ajaloo vältel. Masinaehituse vallas võiks Kitmani võrrelda 1859. aastal asutatud tehasega Ilmarine, kuigi viimasel tuli 1990. aastate heitliku aja järellainetusena selle sajandi alguses siiski pankrot läbi teha.

Tõe huvides olgu mainitud, et ka Kitman seisis eelmise sajandi viimase kümnendi keskpaigas, kui Venemaa turg sulgus, teelahkmel, kus tuli valida ei rohkema ega vähema kui elu ja surma vahel. Ettevõte otsustas ellu jääda ning keskenduda malmivalamise ja galvaanikatööde asemel kaubanduspindade sisustamisele. Praegu näib, et mida aeg edasi, seda elujõulisemaks Kitman muutub.

Kuigi päris jõuetu ei olnud see tootmisettevõte ei õndsa esimese Eesti vabariigi päevil ega ka pika, aga nüüdseks samavõrra õndsa nõukogude ajajärgu jooksul.

Noor vabariik vajas põllutööriistu. Kitmani eelkäija ETK Kopli Masinatehas loodi 1936. aastal noore vabariigi õitsvale järjele tõusnud põllumajanduse tehnikaga varustamise jaoks. Tehas kuulus toona riigile, esimesena hakati tootma loorehasid ja vedruäkkeid, seejärel niidu- ja kartulivõtumasinaid ning kultivaatoreid. Samal ajal hakkas tehas kõrvaltegevusena valmistama jalgrattaid, mis 1937. aasta põllumajandusnäitusel tõmbenumbriks kujunesid. Jalgrattad said rahva seas väga populaarseteks - esimesel tegevusaastal müüdi neid tuhat tükki, järgneva paari aasta jooksul juba kolm korda rohkem. Toona pani Kopli Masinatehas Inglismaalt toodud kabiinidest ja šassiidest kokku ka veoautosid.

Päev pärast II maailmasõja algust nimetati ettevõte ümber Tallinna Põllutöömasinate Tehaseks, aga tootmine üha hoogustus, sest nüüd oli ennast tehase külge pookinud suure ja vaesuses sipleva nõukogude maa piiritu vajadus kõikvõimaliku tehnika järele. Juba tehase algusasjast oli eriti nõutud selle malmivalukoja toodang. Kuni oma sulgemiseni 1990. aastate lõpus oli see Eesti suurim. Ent sõjajärgsetel aastatel tuli valukoja töölistel rahvamajandusele kasu toovate asjade kõrval alailma valada ka näiteks Lenini ja Stalini pronksbüste. Muide, mõne aasta eest Tallinnas pronksiöö põhjustanud "Aljošagi" on valatud sealsamas.

Leivaahjud vahetati poesisustuse vastu. 1947. aastal koliti seadmed Saksa sõjavangide ehitatud tehasehoonesse Suur-Sõjamäele, kus ettevõte siiani asub. Nõukogude ajal lisandusid tootevalikusse pagaritööstuse seadmed, mis üsna kiiresti põllutöömasinad üldse välja tõrjusid. Praegugi pidavat suur Venemaa kuni Kamtšatka tipuni olema täis omal ajal Eestis valmistatud leivaahjusid. 1970. aastatesse jääb ka tehase nõukogudeaegne hiilgeperiood, kui seal ligemale 800 inimest töötas. Kõige vähem oli töötajaid palgalehel eelmisel ehk 2010. aastal - 109.

Taasiseseisvumine tõi Kitmanisse uued tuuled - pagariärist siirduti kaubandusse, kuigi kaupluste sisustuse valmistamisega oli algust tehtud juba 1969. aastal, kui ühena esimestest Euroopas hakati valmistama plastifitseeritud kattega traatkorve ja rataskonteinereid. Tootevalikusse lisandus senisest rohkem ka laiatarbekaupu.

Alates 2002. aastast Kitmani juhtiv Ilo Rannu iseloomustab 75 aasta jooksul enam-vähem paarikümne aasta järel kapitaalselt oma tootevalikut muutnud Kitmani mitte kui heitliku meelega, vaid kui paindlikku ja loovat tootmisüksust.

"Kitman on nagu eestlased, kes on tuntud visa rahvana: valmis painduma, mitte murduma - sinna kanti, kuhu elu sunnib," räägib tosinkond aastat Kitmanis töötanud Rannu. "Kohanemine pidevalt muutuvate oludega on meie tugevus. Paljud nõukogude ajal hiilanud ettevõtted, näiteks Salvo, Dvigatel ja Talleks, ei suutnud adapteeruda ja hääbusid heal juhul vaid kinnisvaraarendajateks. Küll aga suutsid kohaneda näiteks Balti Laevaremonditehas ja Norma. Ja meie."

Tema hinnangul on ettevõtte järjepidevuse taga nüüd juba üle kümne aasta Kitmani omanud OÜ NG Investeeringud ja selle omanikud. "See on Eestis üldse üks tugevamaid omanikke, kes oskab vaadata, mis toimub ülehomme," kinnitab Rannu. "Kui Kitman oleks läinud välisomanikele, oleks see praegu kinnisvaraprojekt."

Masstoodang versus eriprojektid. Rannu räägib, et peamisi suundi, millega tootmisettevõte võib tegeleda, on kaks - masstoodanguna laiatarbekaupade valmistamine või originaalsed projektipõhised lahendused. Omal ajal vorpis KIT sadade tuhandete kaupa avatava kaanega tuhatoose, neid oli vist igas majapidamises, kus vähegi suitsetajaid leidus. Ja suitsetamine oli 1980. aastatel populaarne tegevus.

Tuhatoosid läksid paremini kaubaks kui soojad saiad, aga nende aeg sai täis ja tuli leida midagi uut, uudset. Nii väikse siseturuga riigis nagu Eesti ei saa teha näiteks üksnes toole. Ja ainuüksi toolidega maailma vallutama minna on jabur, sest üle ilma on selliseid toolitootjaid kümneid tuhandeid.

Rannu sõnul on Kitman suutnud nõnda läbi ajaloomere purjetada, et 1990. aastate lõpu nn Vene kriisi ja hiljutist üleilmset majandussurutist firma oma nahal tunda ei saanudki.

Ta on seda meelt, et ettevõtte jaoks polnud kohanemise seisukohalt suurt vahet, kas tegu oli plaani- või turumajandusega. Küsimus on alati inimeste leidlikkuses ja panuses, sest inimene on loomult looja, ta tahab midagi saavutada, võita, mitte kaotada, usub Rannu.

Kannapöördedki sünnivad tasa ja targu. "Oleme praegu oma 142 töötajaga ikkagi väikefirma, aga meil on suurettevõtte mentaliteet, mis ütleb, et midagi ei ole võimalik järsult muuta, ka kannapöördeid tuleb teha sujuvalt, rabistamata," ütleb ta.

"Kitmani valukoja tootmismaht oli omal ajal suurem kui kogu Eesti malmivalu maht kokku, aga kümmekond aastat tagasi panime selle kinni. Tagantjärele tundub, et see käis naksti - ettevõte tegi kannapöörde. Tol ajal aga tundus kogu see protsess parasjagu vaevaline," lisab tegevjuht.

Kuigi lõviosa praeguse Kitmani toodangust on projektipõhine omatoodang, tehakse umbes 15% ulatuses ka allhanget. Põhiline klient on Soome saunaahjude ja kaminate tootja Harvia, kes oli muuseas Kitmani esimene klient läänemaailmast ning kellega loodud suhet on hoitud kui oma last. Praegu on kõik Harvia kaubamärki ja kirjet "valmistatud Soomes käsitööna" kandvad suitsuahjud ja kaminakorpused valmistatud tegelikult Tallinnas Kitmani tehases.

"Peamine suund on tegeleda tootedisainiga, sest oma kaubamärk tagab kindla konkurentsieelise, kuigi kindel on ka see, et munad tuleb hoida erinevates korvides. Kõlab klišeena, aga see meid kriisist päästis," iseloomustab Rannu Kitmani tegevusstrateegiat. "Kriisiajal panime kinni oma Läti müügifirma, ei hakanud seda jõuga elus hoidma. Ka kõik muu kahanes, aga midagi ei kadunud päris ära. Asusime panustama hoopis Soome, Rootsi ja Prantsusmaa turgudele. Usun, et meie kliendiportfell on praegu Eesti mööblitootjate seas üks tugevamaid."

Eestis hinnatakse disaineritööd nirult. Läinud aastal ostis Kitman büroomööblitootja Thulema pankrotipesast viimase kaubamärgi, tootmist ja muud vara aga mitte. Polnud mõtet, ütleb Rannu, sest Kitmanil on kõik vajalikud seadmed olemas. Ja mida ei olnud, soetati juurde.

"Võtsime üle Thulema brändi ja tooteportfelli elik äri, jätkub ka koostöö varem Thulemas töötanud Eesti juhtiva mööblidisaineri Martin Pärnaga," selgitas Ilo Rannu. "Thulema viga oli muide just selles, et ei suudetud uusi tuuli oma purjedesse püüda - firmal puudus ekspordiväljund, seda oli vaid niipalju kui hotelli eriprojektide müük."

Rannu sõnul on Eesti erakordne maa, kus igaüks võib eritellimustööna saada köögi-, esiku- või elutoamööbli - sisuliselt disaineritöö, mis Eestis on üliodav. Rootsis on tema sõnul enamikus kodudes standardne poemööbel, vaid vähesed inimesed saavad endale lubada luksust erimõõtudes ja -kujundusega sisustust tellida.

"Valdavale osale elanikest on kättesaadav IKEA mööbel," nendib Rannu. "Eesti disaineritel pole väljundeid, neid ei rakendata, sest see tundub kallis olevat. Kui piiri taga õnnestub turgu leida, siis mööbli lisandväärtus on ekspordis üks tugevamaid."

Rannu tunnistab, et tema arvates on ettevõte mööblitootjana Eestis alamakstud, sest mujal maailmas teeniks Kitman näiteks oma kauplusesisustustega minimaalselt 20% rohkem kui siin, kuigi läbirääkimistel tunneks ta end alatasa valge neegrina.

Kolmekordne kasv kolme aastaga. Küsimusele, kas uue projekti muudab tulusaks toodangu maht või oskus müüa üksikuid kalleid asju, kostab Ilo Rannu, et nii ja naa.

"Ka meie arendame koos Martin Pärnaga praegu üht tooli. See on õpilase kasvu järgi reguleeritav koolitool ja soovime sellega tohutu mahu kätte saada, aga see ei saa olla eesmärk omaette," selgitab ta. "Kitman positsioneerib ennast ennekõike ühiskondliku keskkonna loojana, umbes 30% meie igapäevasest ressursist läheb ettevõtte arendamisse."

Ilo Rannu lähema kolme aasta plaan on kasvatada Kitman kolm korda nii suureks, kui see praegu on, kasv peaks eelkõige tulema Thulema kaubamärgi ja kaubandusliku külmatehnika tootmise arvel.

Kitmani nõukogu esimehena olen selle tegemistega hästi kursis, firma juhtimine aga on Ilo ülesanne.

Kitman on suutnud kohaneda muutuva maailmaga tänu seal töötavate inimeste tarmukusele, loovale mõtlemisele ja sihikindlusele.

Ükski ettevõtte ei ole NG Investeeringute portfellis juhuslik, kõik omavad turul oma sektoris juhtivat positsiooni. Mullu Thulema brändi arendama asudes võttis Kitman vastu uue väljakutse. Kitmani ja Thulema sünergiat arendades on firma ekspordivõime märkimisväärne.