Kas tead, kelle teravdatud pilk puurib sinu kuklasse?

Juba mitu päeva tekitab uudistes kõneainet, et Eesti riigipea president Toomas Hendrik Ilves jälgib, mida presidendist ja riigi esileedist sotsiaalmeedias - Facebookis, Twitteris ja blogides - räägitakse. Kuulsa tõsielusarja Suur Vend järgi, kus saate osalisi kaamera läbi ööpäev läbi jälgiti, meedias taunitava nimetuse saanud tegevusega näitab president tegelikult hoopis asjalikku eeskuju. Sest tegemist ei ole ju veidra luksusteenuse või nuhkimisega, vaid interneti avatusega kaasneva elementaarse käitumisega, mida ärksamad inimesed ja ettevõtted samuti teha võiksid. Kui juba ei tee.

Mahlakas sõnapruuk maksab kätte. Et ei juhtuks nii, et koostööpartnerit otsides või tööle-praktikale kandideerides paljastub huvi peale otsimootorist firma või inimese nime järgi otsides mõni piinlik repliik tulevase tööandja kohta, valgust kartvad fotod viimaselt läbult või hoopis mõtlematut kommentaarid tulevase partneri toodete/nime/juhtimise suunas.

Ettevõtja huvi võiks olla jälle sekkumine enda ettevõtte-teenuste kohta käivasse arutellu. Et kas värskelt avatud restorani külastajate naeratus majast lahkudes on päris või kommenteeritakse blogides teenindust-einet ja sisustust mahlakamate, kainestavamate, kriitilisemate sõnadega. Või siis, milliste sõnadega teritavad konkurendid hambaid firma uuenduse, uue logo või kampaania kallal.

Monitooring päästab ettevõtte kuvandi ja maine. Ameerika rõivakett GAP näiteks loobus mullu sügisel uuest logost, sest värskem ja moodsam nägu tekitas just sotsiaalvõrgus mõne päevaga sellise pahameeletormi, et ettevõte otsustas vana juurde naasta.

Et virvendusest ei saaks tormi. Nii näppu pulsil hoides saab nii mõnegi virvenduse lainetuseks paisumast ära hoida - negatiivsest kogemusest firma vastu boikotti planeeriva kliendi maha rahustada näiteks - ning vajadusel midagi selgitada või kriisi ohjata. Samuti saab seeläbi kujundada seda, millise näo maalib firmast või selle inimestest avalikult ja hõlpsalt leitav veebis ringlev materjal. Kas seda peab sadade eurode eest teenusena sisse ostma või piisab ise kord kuus olulisemate kanalite guugeldamisest, jaotama tulemused must-valgele skaalale, sõltub igaühe võimalustest. Kui ise end ei jälgigi, teevad teised seda niikuinii.

Mitte kas, vaid milleks? Presidendi tegevuse puhul ootaks seega diskussiooni mitte teemal, et kantselei seda infot kogub, vaid miks seda tehakse ja mida kogutuga peale hakatakse.