Pensionifondide maski taga on peidus erinevad näod

Tänases Äripäeva kaaneloos selgub, et Eesti II samba pensionifondid investeerivad üha enam teistesse fondidesse, ostes nii sisse oskusteavet ja maandades riske. Samal ajal on üha rohkem näha, et pensionifondid ei ole mõõdetavad ainult alalhoidlikkuse ja äkilisuse skaalal, vaid võimalike riskide ja tootluste hindamiseks tuleb vaadata lähemalt ka pealispinna alla.

Äripäeva hinnangul on Eesti pensionifondide maski taga peidus erinevad näod. Ühe teenusepakkuja konservatiivne pensionifond võib olla mitu korda riskantsem kui teisel ning vastupidi, teise progressiivne fond samavõrra alahoidlikum esimesest. Äripäeva kutsub pensionikogujaid üles veel kord tähelepanelikult süvenema, analüüsima ja jälgima pensionifondide sisu.

Otsustada üha keerulisem. On rõõmustav, et pensionifondide valik on avardunud. Pensionifondi saab vahetada nüüd kolm korda aastas ning valida kireva spektri vahel alates konservatiivsetest võlakirja fondifondidest ja lõpetades äkiliste arenevate riikide otseinvesteeringutega. Samas eeldab see ka üha teadlikumat investeerijat, kes vaatab ja näeb ka fassaadi taha.

Nii domineerivad kohustuslikes pensionifondides üha enam võhikule tundmatud võlakirja- ja aktsiafondid. Ühelt poolt on see ilmselt paratamatu trend, kuna väikesel Eesti turul oleks kogu maailma hõlmava investeerimismeeskonna ülevalpidamine kulukaks, eelkõige kliendile. Koos kulude kokkuhoiuga on niiviisi võimalik maandada ka riske.

Teisalt tuleb sellisesse fondi investeerijal arvestada madala tootlusega. Samuti ei ole pealiskaudsel vaatlusel tuvastatav, kuhu fond täpsemalt raha edasi investeerib. Ning lõpuks tekib küsimus, milleks on pensionikogujal vaja vahemeest? Miks peab investeerima pensionifondi, mis omakorda investeerib fondi, kui seda on võimalik teha ka iseseisvalt?

Lihtsat vastust ei paku ka vastupidine variant. Üldisele trendile vastuvoolu ujuv LHV eelistab investeerida otse. Praeguseni on aeg näidanud, et nii on võimalik teenida suuremat tulu. Kuid arvestama peab, et sellisel juhul on ka riskid suuremad, millele selgelt viitavad silmatorkavalt mahukad investeeringud Venemaale ja Balti riikidesse. See aga tähendab, et ka kaotus võib olla suurem.

Alalhoidlik võib olla riskantne ja vastupidi. Kui veel eelmisel aastal leidus mitme pensionifondi portfellis Euroopa võlakriisis vaevlevate riikide võlakirju, siis nüüd on järel vaid üksikud positsioonid. Need aga pööravad pea peale nii konservatiivsuse ja progressiivsuse mõiste kui ka skaala. Nii kasvatas Swedbank viimase poolaastaga oma konservatiivseimas K1 fondis eelnimetatud riskiriikide hulka kuuluva Itaalia võlakirjade osakaalu ligi 5% fondi mahust 12%ni. Pank on arvamusel, et Itaalia eelarvepositsioon teistega võrreldes paremas seisus ning ka pangandussektor on tugev ning hästi kapitaliseeritud, kuid hinnang ei kahanda suurriigiga seotud selgeid riske. Samal ajal kasutab pank äkilisemate pensionifondide varade investeerimisel otseinvesteeringutega võrreldes alalhoidlike aktsiafonde.

Pensionifondi valimine on nagu abielu. Pika ja hea suhte püsimiseks ei piisa sellest, kui naituda või minna mehele. Iga päev tuleb kätt pulsil hoida.

Autor: ÄP