Eestist sai BELL

Need on riigid, kes otsustasid oma valuutad vankumatult siduda euroga, tulgu mis tuleb. Veebiajakirja A Fistful of Euros autor Edward Hugh kirjeldab otsust kaasaegse makromajanduse kõige huvitavamaks debatiks. Hughi hinnangul on valuutat devalveerimata maksujõuetuse vältimine läbi kärbete võrreldav kaasaegse puhastustulega.

Teisisõnu, BELL riigid lahendasid küsimuse, kuidas saada välja enda kaevatud kriisiaugust valuutasid devalveerimata. Tõsi, nimetatud riikidesse suhtutakse kahetiselt. Ühed nimetavad neid Euroopa rahaliidu lootuseks. Teised majandust hävitavaks enesepettuseks.

Nimelt oli kriisi ajal BELL riikide olukord niivõrd keeruline, et tekkis kahtlus fikseeritud valuutakursside jätkusuutlikkuses, kuid nüüd on neis riikides halvad ajad jäädavalt möödas. Eelarve kärped ja IMF toetus (nt Lätis) koos Eesti eurotsooniga liitumisega viisid need riigid kriisist välja ilma devalveerimisvajaduseta. GaveKal analüütik Fran?ois-Xavier Chauchat hinnangul oli neis riikides pigem tegu likviidsus- kui maksevõimetuse kriisiga.

Nii on Lätit võrreldud tänapäeva 1990te Argentiinaga, kuid see võrdlus on osutunud valeks. Veelgi enam – BELL näited on lükanud ümber paljude tunnustatud majandusteadlaste kivisse raiutud seisukohad, et valuutad devalveerimata ei ole võimalik üheaegselt võla- ja majanduskriisist väljuda. See annabki lootust ka eurotsooni nn perifeersetele riikidele.

Seevastu tunnustatud majandusekspertide arvamust eelkirjeldatu siiski ei kõiguta. Nii kirjutab Nobeli preemia laureaat Paul Krugman oma NYTimes blogis: “Nende sihikindlus jääda eurokursile ja maksta võlgu on muljetavaldav. Kuid nad on kõik saanud tugevaid lööke reaalmajandusele. Nad on tekitanud kõrbe ja nimetanud seda sisemiseks devalveerimiseks.” Just Krugman on olnud BELL riikide nn sisemise devalveerimise üks häälekamaid kriitikuid.