Jurist: maksuametnikud ületavad võimupiire

A. Kuningas ja Partnerid OÜ juhatuse liikme ning ühe osaniku Ants Kuninga hinnangul oli maksuametis viis aastat tagasi teistsugune suhtumine.

Mis Teid maksuameti käitumises häirib, et otsustasite sellest rääkida? Mind teevad murelikuks mõningad tendentsid maksumenetluses, kus üksikkontrolli või revisjoni läbiviimine hakkab lähenema absurdile ja kaotab seose õigusliku alusega.

Toon ühe näite. Äriühingule väljastati korraldus 2009. aasta septembri käibemaksu arvestuse kontrolliks, sest äriühing soetas kasutatud metsa ülestöötamise traktori, nn harvesteri. Tehingu pooled on olemas, korrektne arve olemas, masin olemas, raha makstud.

Ühel hetkel hakkab maksuhaldur aga nõudma kirjalikku lepingut, seejärel masina üleandmise akti, kasutusjuhendit jne. Kuigi tsiviilkäibes piisab kasutatud seadmete ostmisel sageli lihtsalt suulisest kokkuleppest, raha maksmisest ja seadme valduse üleandmisest, ei piisa sellest sageli ametnikule. Samas ei ole ametnikul ette näidata ühtegi seadusesätet, mis kohustaks kasutatud seadme müügitehingus kirjalikku lepingut ja akti koostama.

Kui äriühing otsustas oma harvesteri viia teise ELi riiki, hakkas maksuametist tulema laviinina korraldusi täiendava teabe andmiseks nii maksukohuslasele kui ka kolmandatele isikutele. Reeglina nõuti teabe andmist vahetult maksuhalduri ametiruumides.

Nüüdseks on september 2009 käibemaksu arvestuse õigsuse kontrolli menetletud juba poolteist aastat.

Analoogne käibemaksu kontroll oli ka 2010. aasta novembril, kui üks äriühing otsustas soetada mitu kasutatud harvesteri ja need Prantsusmaale viia. Kuigi tehing oli vormistatud kirjalikult, samuti olid vormistatud masinate üleandmise aktid jm tehingu dokumendid, ei piisanud sellest maksuhaldurile. Taas käivitus korralduste trükikoda ja nii tehinguosalised kui ka kolmandad isikud said nõude ilmuda maksuhalduri ametiruumidesse, ühes kohustusega esitada veel kord dokumente ja teavet, mis juba oli esitatud.

Käibemaksuarvestuses on oluline, et soetatud vara oleks kasutatav ettevõtlusega seotud eesmärgil ja maksustatava käibe tarbeks. Kas sellise põhjenduse nõudmine alati ka tervele mõistusele vastab, on iseasi. Ma olen püüdnud välja mõelda mõistlikku eesmärki harvesteri soetamiseks, mis ei oleks seotud ettevõtlusega, kuid ei ole leidnud. Poes piima järel käia oleks selle masinaga väga tülikas.

Asi muutus absurdiks, sest maksuhaldur hakkas nõudma lisaks äriplaani ja äririskide hindamise dokumente. Kolmandat isikut kohustati andma teavet selle kohta, kellega ja mis ajal käis juhatuse liige välismaal, kellega suhtles jne. Seega esitati nõudeid, mis väljusid maksukontrollis lubatu piiridest. Teadaolevalt ei ole äriühingutel üldist kohustust koostada äriplaani või äririskide hindamise dokumente. Samuti puudub õigus käibemaksuarvestuse kontrolli menetluses nõuda kolmandalt isikult andmeid äriühingu juhatuse liikme eraelu, suhtlemise jms kohta.

Eeltoodu näitab, et meie maksumenetluses puuduvad selged tegevusjuhised maksuametnikele juhtudeks, kui äriühingu soetatud vara on füüsiliselt teises ELi riigis. Kontrollivõime puudujääki püütakse korvata korraldustega anda teavet maksuhalduri ametiruumides. Kuidagi ei saa pidada normaalseks korraldust, mille tõttu peab kolmas isik teabe andmiseks sõitma näiteks Võrumaa metsadest Tallinna üksnes selleks, et ametnikku silmast silma näha.

Miks maksuamet sellist teavet ikkagi nõuab? Arvan, et paljudel ametnikel puudub selge teadmine enda pädevusest, s.o õigustest ja kohustustest. Suurel osal puudub tõenäoliselt ka selgelt piiritletud eesmärk, mida tuleb teha ja mis on selle tegevuse tulemus. Sageli on maksuametnikud samastanud end võimuga ja tihti on küsimus pigem selle võimu näitamises. Vahel puudub ka elementaarne arusaam tsiviilkäibes toimuvatest asjadest. Kui maksuametnik läheb poodi ja ostab piima, siis ta ei nõua, et kassapidaja annaks talle kirjaliku müügilepingu ning piima üleandmise akti. Samuti ei esita ta kassapidajale küsimusi, kas see, kes piima müüs, on selle piima eest maksud maksnud või mis maa lehm see oli ja mitu korda päevas seda lüpsti. Meile tundub see absurdne ja naljakas, aga tegelikult on võõrandamistehingute sisu täpselt sama mis tehnika soetamisel või müügil.

Käibemaksuseaduse järgi ei ole võõrandamise juures sageli oluline isegi omandi üleminek asjaõigusseaduse mõistes, näiteks elektrooniliselt osutatavate teenuste korral piisab üksnes kauba valduse üleminekust koos juhusliku kahjustumise riisiko üleminekuga.

Ma saaksin aru, kui tegemist oleks maksukuriteo kahtlusega ja kontrollitavate äriühingute seotud isikud oleks võetud tõsisema luubi alla kriminaalmenetluses. Siis võib esitada peaaegu kõiki küsimusi, kuid siis on menetlusalusel isikul õigus ka lihtsalt vaikida.

Isikule on oluline alati teada, mis menetlusega on tegemist ja mis on iga kontrolli piirid. Kontrolliobjekti piiridest väljuvatele küsimustele ei ole kohustatud maksukohuslane ega kolmas isik vastama. Seega on maksumenetluses õigus nõuda maksuametnikult esitatud küsimuste põhjendamist ühes viitega õiguslikule alusele, kui küsimused hakkavad väljuma korralduses näidatud kontrolli piiridest.

Kas kriminaalmenetluses oleks selliste küsimuste esitamine õigustatud? Kriminaalmenetluses oleks, kuid käibemaksuarvestuse kontrolli tegev ametnik ei ole kriminaalasja menetleja. Haldusasjades on lubatud ainult see, mis on seadusega sätestatud. Ühelgi ametnikul ei ole õigust omavoliliselt laiendada enda õiguste piire. Sellise tegevuse nimetus on omavoli ja ametiseisundi kuritarvitamine. Ebaoluliste küsimuste ja tegevusega väljutakse maksumenetluse piiridest ning ametnik rikub seejuures ka põhimõtteid, mille järgi tuleb tekitada võimalikult väike koormus maksukohuslasele ja ka kohustust anda teavet kolmandale isikule.

Selline õiguslike piiride nihutamine maksumenetluses ei sõltu siis konkreetsest ametnikust, vaid süsteemist? Süsteemi tendents on selles, et tegeletakse liigselt asjadega, mis ei puuduta vastavat maksukontrolli. Kui keegi püüab käibemaksu kontrolli kaudu teha mingi teise menetluse toiminguid, siis see on põhiseadusevastane. Igas menetluses on meil erinevad õigused ja kohustused. Maksumenetluses on ka maksukohuslase kaasaaitamiskohustus. Kriminaalasjades sellist kohustust ei ole

Näited, mis ma tõin, ei ole harukordsed. Kuigi räägitakse ettevõtluse soodustamisest, on samas näha, kui palju läheb energiat, et pidada üleval maksuametnike armeed, kes vorbivad päevade viisi küsimusi ja korraldusi, ületades sageli seadusega antud pädevust ja koormates sellega asjatult ettevõtjaid. See on selge riigi raha raiskamine.

On Teil veel näiteid, kuidas maksuametnik ei tohiks käituda? Meil ei ole politseiriik, meil on vabadused, üks neist on ka pangakonto omamise või mitteomamise vabadus. Süsteem rõhub järjest rohkem sellele, et iga tehing tuleks teha panga kaudu. Seda on teravalt näha. On hoiak, nagu oleksid sularahatehingud midagi keelatut, sest tehingud, mis on tehtud sularahas, ei ole maksuameti jaoks piisavalt tõendatud. Samas ei ole ühegi õigusaktiga sularaha kasutamine meil keelatud.

Vahel juhtub ka seda, et mõni maksuametnik kohustab esitama tegevusluba. Samas on majandustegevuse register avalik register ning igal riigiametil on vajalikud andmed kohe kättesaadavad. Haldusmenetluses on nõutav, et kõik, mis on avalikest registritest saadav, selle kohta ma ei pea tooma tõendit. Kui maksukohuslaselt nõutakse avalikust riiklikust registrist pärinevaid andmeid, siis on see ametniku rumalus, laiskus, pädevuse ületamine või lihtsalt ülbus.

Kõigile maksuametnikele ei ole kohale jõudnud ka maksukorralduse seaduses sätestatud oluline tsiviilõigus, mille kohaselt võib maksumaksja suhelda maksuhalduriga esindaja, sh juristi, vahendusel. Ikka veel püütakse juristist esindajat kõrvale tõrjuda ja maksukohuslaselt või kolmandalt isikult teavet nõutada mitmeti tõlgendatavate küsimuste esitamise teel. Selline käitumistava ei pane just ametnikku ega vastavat ametkonda austama.

Kuid ilma kontrollimata ju ka ei saa, meil on maksupettused üsna levinud? Kontrollima peab! Kõigis ühiskondades on neid, kes püüavad maksudest kõrvale hoida. Kuid kontroll peab olema mõistlik ja efektiivne. Kontrollida ei tule mitte selle pärast, et põhjendada ametnike eksistentsi. Samuti ei ole õigustatud panna maksumaksjale ebamõistlikku koormust ainult seetõttu, et ametnik saaks asja piisavalt menetleda. Kui aga tekib maksupettuse kahtlus, siis tuleb alustada hoopis teist menetlust.

Olen veendunud, et maksuametis töötab suur hulk ametnikke, kelle töö ees võib rahumeeli mütsi maha võtta. Siiski arvan, et mõningane kaadrivahetus ei teeks sellele ametkonnale paha. Rumalust ja võimuliialdust ei peaks tolereerima.

On väga kahetsusväärne, et intervjuus toodud ühe maksumenetluse kallutatud näiteid tahetakse laiendada maksuhalduri kogu tegevusele.

Maksuhalduri põhikohustus on kontrollida maksuseaduste täitmist, sh käibemaksu seadusest tulenevate nõuete täitmist. Seejuures kohtleb maksuamet kõiki maksumaksjaid võrdselt.

Maksuhaldur lähtub kontrollimenetlusel uurimispõhimõttest, mille järgi on maksuhaldur kohustatud maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel arvestama kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid.

Põhiülesandest tulenevalt peabki kontrollima neid tehinguid, mis erinevad tavapärastest. Suurte summadega sularahatehingud ei ole Eestis keelatud, ent mööngem, et see võib tekitada kahtlusi rahapesu skeemide rakendamisest.

Oma tööülesannete täitmisel on maksuhalduril õigus tulenevalt MKS paragrahv 61 ja MKS paragrahv 62 nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks, sh tema valduses olevate asjade ja dokumentide ettenäitamist, ning kolmas isik on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud mõnel juhul.

Miks me soovitame isikul maksuhalduri juurde kohale ilmuda? Aga kuidas teisiti tagada andmete turvalisus? E-kirjaga võib vastuseid saata igaüks, mitte meid konkreetselt huvitav inimene.

Maksumenetluse pikkust mõjutab oluliselt maksukohustuslase tegevus kontrollimenetluses - kui kiiresti saab temaga kontakti, millal ja missuguses komplektsuses esitab ta küsitud dokumendid jne.

Kui inimene ei soovi kaasaaitamiskohustust täita või teeb seda osaliselt, siis peab maksuhaldur tegema täiendavaid päringuid nii kolmandatele isikutele kui ka välisriigi maksuhaldurile. See kõik pikendab menetlust.

Riigikohus on asunud seisukohale, et pöördumine kolmanda isiku poole, selle asemel et algatada tema või maksukohustuslase tehingupartneri suhtes maksumenetlus või süüteomenetlus, ei kahjusta kolmanda isiku õigusi.