Uue Maailma piirkond on toreda pagariäri võrra rikkam

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 16. juuni 2011 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Uue Maailma piirkond on toreda pagariäri võrra rikkam
Luha tänava ja Pärnu maantee nurgal asuva maja keldrist leidsin juhuslikult mööda jalutades ühe mõnusa pagariäri. Bibi nime kandvas kohas on kolm lauda, saialett, kohvilõhn ja lahke perenaine. Ei midagi erilist, aga üsna haruldane nähtus siiski.
Oma tänava väiksed pagaripoed surid Eestis teatavasti välja juba mitu aastakümmet tagasi. Ainult vanad inimesed mäletavad veel aega, kui hommikused linnatänavad lõhnasid äsja küpsetatud saia, mitte tolmu ja bensiini järele.
Bibi pagariäris päris saia ja leiba (veel?) ei tehta, aga hulk muid küpsetisi on selles Uue Maailma serval olevas äris olemas. Kesk-Euroopa küllust veel pole, kuid Eesti keskmisest ollakse kõvasti üle. Pagariäri ongi pagari äri: saiakesed, pirukad, koogid, stritslid, küpsised. Kohv, tee, piim ja mahl muidugi ka, aga ei mingeid salateid, päevaroogi, suppe. Pagariäri pole kohvik.
Lähemat tutvust pagariäriga alustasin XXL-mõõtu päevapirukast. See oli tõesti suur, paras lõunaroaks, mitte niisama kohvikõrvaseks. Pirukas oli täiuslik: mõnusat pehmet pärmitainast oli vaid täpselt niipalju, et täidisele raam luua, sisuks pehme ja mahlakas segu suitsukanast, köögiviljast ja tõenäoselt toorjuustust. Kõrvale jõin klaasi piima ja kõht oligi täis.
Koju kaasa ostsin metsaseene- ja kana-paprikapirukaid. Sama lugu - taina ja täidise vahekord oli pigem täidise kui taina kasuks, vormilt täiuslikud, sisult imelised. Mulle meeldis, et magusaid ja soolaseid küpsetisi oli Bibis enam-vähem võrdselt, enamasti kaldub sortiment pagariärides ju magusa poole.
Veel meeldis see, et tavalise lihtsa pärmitainaga oli viitsitud mässata. Kenade krõbisevate, kuid väga rammusate leht- ja liivatainaküpsetiste kõrval oli peale suure päevapiruka, millest juba juttu oli, müügil hulk väikseid pärmitainaküpsetisi.
Kohvivalik oli pisikese koha kohta rikkalik: oli nii masina- kui ka kannukohvi ja mitut mõõtu tassides. Koor oli päris, mitte igisäiliv keemiaime. Oli mahlu, piima, rohelist, musta, taime- ja mitut sorti pakiteed. Kookidest proovisin ära virsiku-kohupiima rullbiskviidi, mis oma eheda puhta maitsega eristus täielikult kõikidest samanimelistest suurtööstustoodetest.
Pagariäri sisekujundus on napimast napim. Kolme lauakese ja pirukavitriini kõrval on seal vaid mõni seinapilt ja virn värskeid ajalehti. Päevaleht, Naisteleht, Õhtuleht ja Eesti Ekspress -seda viimast ei raatsi enamik kesklinnakohvikudki tellida. Ükski sisseastuja ei jää ilma perenaise soojast terest. Ja külastajaid jätkub.
Oli lõunastajaid, oli kaasaostjaid: töötunkedes mees võttis mitu kotitäit küpsetisi, kontorinaised pärisid pirukatäidiste kohta, üks mees tuli juba varem tellitud tordile järele. Mina vaatasin ja imestasin, kui mõnusalt ja koduselt elu seal käib. Aeti juttu omavahel ja perenaisega, müüja mäletas, millist küpsist vanaproua koju kaasa ostab, ja vabandas, et see sai just otsa. Järgmiseks päevaks pidi lisa tehtama.
Naaberlauas istuv proua hakkas minulegi rääkima, kui tore see on, et neil nüüd kodu lähedal oma ilus ja hea kohvitamiskoht leidub ja kui head need värsked saiakesed ikka on. Olin temaga nõus, aga natuke kade ka, kuna meie tänaval sellist kohta veel ei ole.
Hetkel kuum