Läti soodustab Vene transiiti, Eestile jääb abisadama roll

Esiteks, Venemaa-poolsed poliitilised eelistused, mida Läti pool toetab. Näiteid on küllaga: viimastest raudtee-alastest vast Läti poliitikute üksmeelne Moskva-Riia kiirraudtee prioritiseerimine. See siiski on reisijateveoks, mitte kaubaveoks. Muuseas, nad on alati prioritiseerinud Ida-Lääne suunda ja on sellepärast läbi aegade olnud Põhja-Lõuna (RailBaltica) suunal skeptilised ning pole eriti ka sellesuunalisse taristusse tahtnud investeerida. Ning ka teiste riikide pingutusi mitte eriti toetanud, mis on ka pidurdanud RailBaltica kui tervikprojekti arengut. Üks põhjuseid, miks viimane tasuvusuuring eurorahadega finantseeritud raporti koostamise projekt RailBaltica osas anti neile korraldada, oligi nende üleüldine skepsis, mida RailBaltica sõprade poolt "seestpoolt" loodeti paremini mõjutada. Nüüd on see ida-suunaline kaubaveotee taristu rahastamine ohtu sattunud ja on vaja ka tehnilisi argumente, et tagada ka edaspidi selle eelisfinantseerimine, mida Magonis taga ajabki.

Teiseks, nad on olnud erinevalt meist n-ö lahke käega ka raudteeäri ajamisel ida-moodi, mis on näiteks sütt neile massiliselt toonud, mida omakorda kergendas meile Eestis pronksiöö-järgselt rakendatud piirangud, eriti söeveo sisuline katkestamine Venemaa poolt.

Kolmandaks, Eestit mõjutab see konkurentsi mõttes, võttes ära kasvõi sedasama sütt meie kanalilt. Kuid tegelikult kasvab vedu ka Eestis, sest lihtsalt Vene eksport taastub ja kasvab kiiremini kui Vene enda sadamate ja ka Läti veovõimsused. Talvel aga on Riia palju vähem atraktiivne vene kaubavedajatele, kes Peterburi nurgas, sealhulgas. ka Ust-Luugas jäässe kinni jäävad ja otsivad alternatiivseid kanaleid. Meie oleme siin nn abisadamana eelistatumad hoopis, kui lätlased. Ja eks kvaliteedi-hinna suhe on see, mis on meie eelis ka lätlaste suhtes. Seda tuleb suuta pakkuda. Ning mõningane poliitilise pidev-pikeerimise puudumine tuleks ka kasuks...