Kuidas mõjutab äritarbijat elektrituru avanemine?

Kooskõlasturingil olevasse seaduseelnõusse sisse kirjutatud oluline uus regulatsioon, mille üle tasub mõelda lisaks kodutarbijatele ka ettevõtjatel, on Advokaadibüroo GLIMSTED energiaõiguse juristi Moonika Kukke sõnul üldteenus ehk universaalteenus. Seaduseelnõu N 761 ütleb, et kodutarbijal on õigus osta mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga elektrienergiat võrguettevõtjalt, kelle võrguga on tema elektripaigaldis ühendatud. Seda nimetataksegi üldteenuseks. "Elektrituruseaduse eelnõu ei näe ette üldteenuse õigust äritarbijatele, kuigi riigil oleks õigus ka väiksemaid äritarbijaid õigustatud isikute hulka arvata," leidis Kukke. "Avatud elektriturul peaks suund olema sinnapoole, et tarbijad sooviksid üldteenuse asemel osta elektrit enda valitud elektri müüjalt, mis tähendab loomulikult elektri müüjatele pingutust tarbijate pärast võidelda, täpselt nii nagu toimub mobiiliside turul. Elektrituruseaduse eelnõu väljatöötamisel võiks kaaluda, kas üldteenuse garantii andmine ka väiksematele äritarbijatele ei oleks Eesti kontekstis ikkagi otstarbekas lahendus."

Eesti elektriturg avaneb täielikult 2013. aasta 1. jaanuarist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium saatis elektrituruseaduse muutmise eelnõu kooskõlasturingile tänavu mais. Seaduse vastuvõtmiseni loodetakse jõuda 2011. aasta sügisel.

Kukke selgitab toostusuudised.ee energia- ja keskkonnaõiguse blogis, millised mõjud toob elektrituru avanemine kaasa äritarbijatele, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt tänavu mais algatatud elektrituruseaduse eelnõu praegusel kujul vastu võetakse.

Elektrivõrguga liitumise õigus on ühtviisi nii kodu- kui ka äritarbijatel ja selles osas ei muuda ka elektrituru avanemine midagi.

Kaitsetu tarbija regulatsioon äritarbijaid ei puuduta ja kui siin üldse midagi lisada, siis seda, et seadusesse tuleks kaitsetute tarbijate regulatsioon sisse kirjutada. Viimasena vastutava elektri müüja olemasolu tagamine äritarbijatele on aga natuke keerulisem küsimus, mille lahenduse käik ja olulisemad järeldused on kokkuvõetuna allpool.

Elektri siseturu direktiiv ja samuti Euroopa energiatarbijate õiguste harta ütlevad, et riigil on õigus laiendada viimasena vastutava elektri müüja regulatsiooni ka väiksematele äritarbijatele, see tähendab Euroopa tähenduses ettevõtteid, millel on kuni 50 töötajat ja mille aastakäive või bilansimaht ei ületa 10 miljonit eurot.

Elektrituruseaduse eelnõus on kõik äritarbijad, sõltumata nende suurusest või tegutsemisvormist, aga üldteenuse saamiseks õigustatud isikute ringist välja jäetud. Kas selline otsus on lihtsalt kergema vastupanu teed minemine või on selle taga ka põhjendus, seda eelnõu seletuskirjast ei selgu.

Praegu kehtiv elektrituruseadus kohustab võrguettevõtjat või tema nimetatud müüjat müüma elektrienergiat kõigile tarbijatele, välja arvatud vabatarbijad ja veel mõned erandid, kelle elektripaigaldis on võrguettevõtja võrguga ühendatud.

Seda kohustust nimetatakse müügikohustuseks. Müügikohustuse täitmiseks müüdava elektrienergia kaalutud keskmise hinna piirmäär ja tüüptingimused on kooskõlastatud konkurentsiametiga. Turu avanemisel müügikohustuse sätted tunnistatakse kehtetuks ja müügikohustust võrguettevõtjal enam ei ole, äritarbijatel üldteenusele õigust pole ja reguleeritud hinna vahetab välja turupõhine hind.

Ei. Siiski on oluline üle vaadata, kuidas on kehtivas elektrilepingus elektri hind kokku lepitud. Kui lepingus on müügihind summana täpselt kokku lepitud, jääb see kehtima ka turu avanemisel ja kehtib seni, kuni mõlemad pooled on nõus lepingut muutma või leping lõpetatakse.

Kui lepingus on aga tehtud hinna osas viide paketile või muule moodusele, kuidas elektri hind tarbija jaoks välja kujuneb, siis on turu avanemisel müüjal vabamad käed hinna muutmiseks, nt paketi muutmine või asendamine. Kui tarbijale uus müüja pakutav hind/pakett ei sobi, siis saab ta kas asuda sama müüjaga läbirääkimistesse või valida endale mõni teine elektri müüja, kellega sobivatel tingimustel elektrileping sõlmida. Äritarbija ei saa aga eelnõukohaselt nõuda, et talle müüdaks elektrienergiat üldteenusena seaduse alusel.

Ühelt poolt võttes on positiivne, et elektriturul soovitakse näha kõigi äritarbijate aktiivsust elektrilepingu läbirääkimistel ja erinevate müüjate vahel valimisel. Teiselt poolt tekitab see aga küsimuse, kas väiksemad äritarbijad ei vajaks samuti nn turvatsooni juhuks, kui neil ei õnnestu endale elektri müüjat leida.

Jälgida tasub turu avanemisel, et suurte muudatuste keskmes ei juhtuks olukorda, kus elektrileping üldse lõpeb, kuigi elektri tarbimine toimub reaalselt edasi.

Jätame siin välja olukorrad, kus mängus on pahatahtlik elektrivargus ja räägime sellest, kus näiteks müüja pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu tekib ootamatult olukord, kus elektri müügileping katkeb ja tarbija ei ole jõudnud uut lepingut veel sõlmida.

Sellisel juhul müüb elektrit tarbijale edasi võrguettevõtja, kelle võrguga on tarbija elektripaigaldis ühendatud, või tema nimetatud müüja, kuid hind, millega sellisel juhul elektrit müüakse, on süsteemihalduri poolt kujundatud bilansienergia hind, millele lisanduvad veel eelnõu kohaselt võrguettevõtja põhjendatud kulud.

Ka äritarbijatele on viimasena vastutava müüja õigus ette nähtud juhuks, kui tema elektri müük ajutiselt mingil põhjusel katkeb. Põhiline erinevus üldteenusest on selle garantii eesmärk ja teenuse hind.

Elektri müügi jätkamine avatud tarne lepingu katkemisel on ajutine lahendus seniks, kuniks tarbija jõuab olukorra lahendada. Üldteenus seevastu on passiivse kodutarbija jaoks võimalus osta elektrienergiat pikema aja vältel. Hind esimesel juhul kujuneb bilansienergia hinna baasil, teisel juhul on hinna kujunemise aluseks börsihind.

Elektrilepingu katkemisel müüb võrguettevõtja uue elektrilepingu jõustumiseni äritarbijale elektrit edasi bilansienergia hinnaga, millele lisanduvad eelnõu kohaselt põhjendatud kulud. Seega on ka äritarbijatele ajutise iseloomuga viimasena vastutav elektri müüja samuti tagatud.