Piiratud mõtlemine pärsib uudsete lahenduste levikut

Film on sümbioos kaunitest kunstidest, tehnilistest saavutustest ja majandustegevusest. Kino ja film on sama palju kunst kui äri, kuid meie kunsti- ja äriinimeste vahel teadmiste sidusus puudub ning üks korralik kivi tuleks visata ka filmikultuuripoliitika kapsaaeda.

Ameerika Ühendriikides puudub kultuuriministeerium, aga filmimaailm õitseb! Kui teha Eesti kultuuriministeeriumile ettepanek oma asjad kokku pakkida, inimesed laiali saata ja kaunite kunstide valdkonna arendus haridus-, sotsiaal- ja majandusministeeriumile üle anda, siis ilmselt saab selle ettepaneku tegija kaela korraliku opositsiooni.

Samas on seisukord siinmail selline, et kultuuriministeeriumi tegevus olemasolevate ressursside valguses lihtsalt ei lase ühelgi kunstil ei õitseda ega surra. Ja kui ressursse pole, võib ju idee poolest käituda nagu Ameerikas - las ettevõtlus toetab kunsti, peaasi, et otsused oleks selged ja ühesed. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus!

Teeme kino- ja filmitegevusest korralikult toimiva ettevõtlusharu, toetame seda, saates filmiosakonna majandusministeeriumi vastutusalasse, ning tekitame ala arengusse ka vähemalt viieaastase garantiiperioodi, et ikka kasvuaega antaks. Näiteks.

Ühesõnaga - Eesti Filmi puhul pole tegelikult küsimus mitte rahas, vaid visioonis. Oleme niivõrd kinni ühes mudelis, kuidas filmi toota, et kuubiku kuuest küljest viis on varjus. Lame!

Praegu filmi ettevõtlusena arvestada ei saa. Midagi planeerida pole võimalik, sest filmide rahastus saabub - kui saabub - 25. tunnil. Isegi kui eelarve olemas on, siis ainult filmi tootmiseks, aga mitte kunagi leviks ega turunduseks. Mis siis veel filmiga kaasnevate võimalike kõrvaltegevuste ja -produktide arendamisest rääkida...

Iga Hollywoodi toote esialgsesse eelarvesse on kohe märgitud sama suur summa turunduseks kui filmi tootmiseks? Laias laastus nii, et kui kulutatav summa filmi kohta on 200 miljonit dollarit, siis 100 miljonit läheb selleks, et inimesed filmist kuuleksid, teaksid ning seotud tooteid arendaksid ja kasutaksid.

Kui veel rahast rääkida, siis näiteks 2008. aastal kuueks aastaks kinnitatud Eesti Filmi aastaeelarve on 90 miljonit Eesti krooni (5,75 miljonit eurot), aga 2010. aasta sügisel oli riiklik toetus ainuüksi Rahvusooper Estoniale 102 miljonit Eesti krooni, Vanemuise riigipoolne dotatsioon personali- ja majanduskulude jaoks aga 56,55 miljonit. Kas riiklik toetus filmile ja teatrile ainuüksi neist andmetest lähtuvalt pole absurdselt proportsioonist väljas? Mitte et teatrilt peaks vähemaks võtma, aga filmile võiks juurde anda küll!

Selle pisikese maa elanike teadlikus tegevuses puudub link filmi kui ettevõtluse, loominguliste tulemite, meediakirjaoskuse arengu ja kogu kupatuse väljamaale eksportimise võimaluste vahel.

Äri reegel - ole esimene. Paradigma esimesed muutjad investeerivad tulevikku, kus neil on kasutada koostegijate ressurss, teadmised-oskused ja ilmselt ka tehnilised vahendid. Tehnika on tänapäeva filmitegemises kõige väiksema rahalise ressursiga, inimene kõige suuremaga - siit saab järelduse teha, kes tuleviku ärimudelitelt kasu hakkab lõikama. Ka reaalne raha on ju vaid energia ekvivalent.

Peale Eesti Filmitalgute on sama aasta suvel, ainult palju pisemal moel, plaanis Elokuvaa-Talkoot (Filmitalgud) ka Soomes. Oleme Eesti Filmitalgutega esimesed mastaabilt ja ambitsioonilt, kuid me pole ainsad. Hea teada neil, kes tulevikuärisid ehitavad.

Soome poole tasub vaadata veel ühes aspektis: Soomes kogub hoogu rahva rahastus filmidele. Filmitegija riputab teatud keskkonnas oma idee ja eelarve üles ning kaasmaalased siis kas toetavad või mitte. Kui meeldib, siis kohe ka toetavad - see on trend, mida Filmitalgute korraldajatena siinmail Soome kolleegidelt õpime.

Film meediavormina on moodne keel, mis ületab rahvuspiire - see on väiksele Eestile võimalus. Siinkohal sobib parafraseerida Jakob Hurda ütlust: "Saame meediapildis suureks."