Gusto - väike, tubli ja hubane

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 28. juuli 2011 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Gusto - väike, tubli ja hubane
Gusto on selline ise-tehtud-hästi-tehtud-söögikoht, kus kirglikest toiduhuvilistest peremees ja perenaine on lõpuks oma hobi ja töö kokku pannud ning üritavad seda läbi (restorani)kuristike tasapisi ja olemasolevaid võimalusi arvestades helgesse tulevikku (loe: arvuka ja truu klientuurini) juhtida.
Gusto avati aprillis. Enne seda on samast Balti jaama tagusest majast igavikku kadunud esmalt lihtne töömeheõllekas, selle järel episoodiline tex-mex-toitu pakkunud koht.
Balti jaama tagune on kõike muud kui ajalooline restoranipiirkond, aga ehk ulatub Kalamaja positiivne mõju nüüdseks juba ka Kopli tänavani - Boheemil läheb ju hästi, miks ei peaks siis Gusto püsima jääma.
Meisterlikult küpsetatud liha. Lõunasöögi juhatasime sisse grillitud halloumi ja veise-carpaccio'ga. Juustu juurde käis suur taldrikutäis värsket salatit, veise-carpaccio't täiendasid Parmesani laastud ja rukola.
Juba esimesest ampsust oli selge, et lihaga osatakse selles majas ringi käia - see oli pehme ja parajalt maitsestatud. Lihaportsjon oli suur, pea poole suurem kui vanalinnas asuvates restoranides. Lihakõrvaseks krõbistasime Kalamaja pagarite köömnemaitselist kuivikleiba.
Pearoogadest proovisime järele lõhe- ja veisepraed. Arvestades meil saada oleva veiseliha kõikuvat kvaliteeti, olen ma välisfileest tehtud roogade suhtes rohkem kui umbusklik. Haruharva juhtub, et koka ja minu ettekujutus heast lihast ja sellega sobivast valmistusviisist kokku langevad.
Gusto puhul jäi üle vaid nõustuda - jah, just selline üks veisefilee peabki olema. Ei midagi erilist, lihtsalt suur ja mahlakas lihaviil, aga selle valik ja koka meisterlikkus olid suurepärased.
Puuviljade üleküllus. Vähem jagasin ma koka vaimustust puuviljade-marjade üle, mis nii veisefileed, lõhet kui ka juustu saatvas lisandis juhtrollis olid.
Jah, maasikas on kena, aga kui ta ilmub nii eelroas, pearoas kui ka magustoidu juures, siis minu jaoks on seda palju mis palju. Ka apelsin ja arbuus on toredad viljad, aga kas kindlasti koos veiselihaga? Ja koos lõhega? Arenguruumi lisanditel igatahes on, nii koostise kui ka kompositsiooni vallas.
Veel sisaldas menüü mõõdukate hindadega pastaroogasid, koduseid pelmeene ja jäätist, aga need jäid järgmist korda ootama. Millal järgmine kord võiks tulla? Võib-olla siis, kui tahaks perega välja sööma minna, aga tuleb säästlikku liini ajada. Kindlasti ka siis, kui sealkandis lihtsalt kõht tühjaks läheb, sest hinna ja kvaliteedi suhe on Gustos tugevalt kvaliteedi kasuks kaldu.
Teenindusest on sellises pigem kodust söögituba kui ametlikku söögiasutust meenutavas kohakeses raske rääkida. Tütarlaps tegi, mis oskas, ja kui kohe ei osanud, siis vabandas, et on alles teist päeva tööl, ja küsis perenaiselt järele.
Mulje oli armas ja söögi-joogi saime lauda. Kindlasti pole see selline koht, kus etiketi üle norida.
Hetkel kuum