Venelased kasutavad Eestit offshore'ina

Kurikuulus Kopli elurajoon, üksikud keskpäevasele ringkäigule suunduvad napsused kohalikud, oranžikas koorunud värviga 5korruseline paneelmaja Angerja tänaval, trammipeatusest kiviviske kaugusel. Vajutan püstaku juures fonolukul numbrile 9 ja jään ootama. Kedagi pole kodus.

Ometi peaks sellel aadressil asuma mullu üle 1,4 miljardi krooni ehk näiteks börsifirma Silvano Fashion Groupiga võrdväärselt käivet teinud kaubandusettevõte Antonio Trade OÜ. Korter kuulub firma juhatuses olevale Jevdokia Pribõltšenkole, firma ise aga Moskva kahele ärimehele.

Lasnamäel tunduvalt viisakama väljanägemisega kortermaja juures Kivimurru tänaval kordub sarnane stsenaarium. Otsin sealt ettevõtet Tabrin OÜ, mis registreeriti Eestisse 2008. aastal ja mis on kahe viimase aastaga teeninud puhaskasumit juba ligi miljard krooni. Maja juures askeldab mõni elanik, kes teevad meie miljardifirma otsingu peale suured silmad ja nendivad, et pole kunagi sellisest firmast kuulnudki.

Aadress korterinumbrita. Tabrini omanikud on olnud kavalad - kortermaja aadressi juures on jäetud korteri number sootuks märkimata. Ega midagi, lahkun õlgu kehitades järgmisele Lasnamäe aadressile, kus minu üllatuseks asub kortermaja asemel seekord viisakas ärimaja - otsin sealt kolmandat salapärast miljardikäibega äri OÜ Formus Balticut.

Seekord läheb paremini - leian Majaka tänava ärimajast õige toa numbriga 106 ja kabinetist kaks naist. Daamid aga teatavad, et ei saa ettevõtte kohta midagi rääkida, seda võib teha ainult juhatuse liige Vladimir Griškov. Vähemalt märkan kitsukese kontori riiulil Äripäevast saadetud tähitud kirja sooviga intervjueerida firma mõnda esindajat. Naised kinnitavad, et kätte on nad saanud ja juhatajale edastanud ka minu e-kirja, kuid ei anna lootust, et keegi minuga suhelda soovib. Lahkun ja helistan Griškovile.

Küsige "normaalselt". Viimane vastabki pika kutsuva tooni peale telefonile ja alustab pahandamisega, et käisime videokaameraga tema kontoris. Edasi pole ettevõtja rahul Äripäevast kirjalikult saadud küsimustega ega pea neid vastamisvääriliseks.

"Seal ei olnud õiges vormis esitatud küsimused. Kes-kellega-kuidas, selliseid küsimusi ei ole ju taktitundeline esitada, õige?!" teatab Griškov. "On küsimused, mis on küsivas vormis ning on need, mis on nõudvas vormis. Teie küsimused olid nõudvad. Millega te tegelete? Kas teemasid ei ole?", noomib ta. Kui ajakirjanik püüab teemat vahetada ja küsib, kas Eestis on hea maksusüsteem, lõpetab Griškov kiirelt jutuajamise: "Hea küll, ärme hakka arutama seda. Saatke oma küsimused kirjalikult ja kui küsimused on normaalsed, siis me ka vastame."

Küsimused, mida Griškov liiga nõudvaks pidas, olid näiteks sellised: Kellelt on firma laenanud suuri summasid? Kes on firmast 60% omava Boardwell Ltd omanikud? Kust tuleb Formus Balticu vahendatav kaup ehk kes on ettevõtte tarnijad?

Tohutud laenud. Vastuseta jäid ka küsimused teiste miljardifirmade e-posti aadressidele, mis on toodud äriregistris ja majandusaasta aruannetes. Tõsi, [email protected] või [email protected] ei mõjugi suurte rahvusvaheliste firmade kontaktandmetena usaldusväärselt.

Mingit reaktsiooni ei järgnenud ka firmadesse saadetud tähitud kirjadele, kus palusime intervjuud firma esindajaga.

Kolm eelkirjeldatud firmat sattus Äripäeva huviorbiiti mullu rahakamate ehk enim likviidset vara omanud ettevõtete pingerida koostades. Ka 2010. aasta aruannete järgi on toona esile kerkinud ettevõtted miljardiäri jätkanud.

Kolmest miljardifirmast kaht iseloomustab muu hulgas mahukas laenamine ning suurte laenude tagastamine lühikese aja jooksul. Näiteks Formus Baltic sai rahavoogude aruande järgi 2010. aasta jooksul laenu 758 miljonit krooni ja maksis tagasi 864 miljonit krooni, Antonio Trade laenas 824 miljonit krooni ning maksis tagasi 769 miljonit. Tabrini laenukoorem on aga miljardikäibe juures alla 100 000 krooni. 2010 saadi veidi üle 8 miljoni krooni laenu, mis samal aastal ka tagasi maksti.

Kokkuvõttes näib, et Eestit on hakatud kasutama offshore-riigina, kus on mugav mujal teenitud kasumit hoida, olles seejuures kättesaamatu ja märkamatu.

Paraku on selliste firmade puhul mõistatus, kuidas siia hoiule toodud sajad miljonid kroonid teenitud on ja millised on ärimeeste pikemaajalised kavatsused. See ja paljud teised küsimused jäävad asjaosaliste varjumise tõttu vähemalt esialgu vastuseta.

Venemaa ettevõtjate huvi Eesti valdusühingute vastu on kasvanud, kinnitab Glimstedti advokaat ja maksuspetsialist Marko Saag. Selle põhjusena näeb ta eelkõige kolme maksuboonust: kasumi maksuvabastust selle teenimise hetkel, edasimakstavate dividendide maksuvabastust ja väljamakstava intressi tulumaksuvabastust turuhinna piires.

Järgneb intervjuu Marko Saagiga.

Kui ütlen, et Eestist on saanud Venemaa ärimeeste offshore, kas liialdan? Viimasel ajal on tõesti suurenenud Venemaa ettevõtjate huvi Eesti valdusühingute vastu. Siiski on praegu veel vara öelda, kas Eestist on saanud pärast hiljutist Venemaa ja Küprose vahelise maksulepingu muutmist Venemaa äride jaoks uus Küpros. Küprosele registreeritud Vene äridele suurenes pärast muudatusi maksukoormus ning avardus infovahetus riikide maksuametite vahel. Küprose kolleegidelt on kuulda Vene ettevõtjate huvi vähenemist Küprose vastu ning on märgata, et otsitakse uusi lahendusi.

Millega Eesti maksusüsteem võlub? Eesti maksusüsteem pakub kolme head väljundit. Esiteks, Eestis asuvat ühingut saab rahvusvahelises struktuuris kasutada hoiupõrsana. Kui rahvusvahelist äri korraldatakse nii, et tarneahela kasum ladestub Eesti ühingusse, ei maksustata seda kasumit teenimise hetkel. Seega on võimalik Eesti ühingusse koguda kasum, mida saab igasuguse maksukoormuseta edasi investeerida teistesse riikidesse.

Teiseks, Eesti eelis on edasimakstavate dividendide maksuvabastus. See tähendab, et kui Eesti ühing saab välisriigis asuvatelt tütarettevõtjatelt dividende ning maksab ise dividende samas summas edasi, ei maksustata neid dividende tulumaksuga sõltumata sellest, kellele neid siit edasi makstakse või millise määraga neid esialgu maksustati.

Kolmandaks, Eesti maksusüsteemi oluline boonus võrreldes paljude riikidega on tulumaksu kinnipidamise välistamine väljamakstavalt intressilt, kui intress ei ületa turuväärtust. Seega on Eesti kaudu võimalik edukalt korraldada ka teistes riikides asuvate tütarettevõtjate finantseerimist. Näiteks Lätist ja Leedust väljamakstavatelt intressidelt peetakse seal tulumaks kinni.

Kas siia meelitab ka vähene bürokraatia? Kõik, mis puudutab Eestis ühingute asutamist, juhtimist, aruandlust, maksukohustuslasena registreerimist ja deklaratsioonide esitamist, on ülimalt sujuv.

Küll aga on mitu tõsist probleemi viimasel ajal välismaalastele Eestis panga- ja väärtpaberikontode avamisel ning isegi EVKs registreeritud väärtpaberite pantimisel välismaise isiku kasuks - toimingud, kus käib suhtlemine pankadega. Siin ootaks küll pankadelt mõistvamat suhtumist.

Teiseks takistuseks kujuneb sageli meie e-riik. Eesti on ilmselgelt esirinnas e-teenuste ja digitaalse allkirjastamise võimaluse poolest, kuid sellest kõigest on valdavalt kasu vaid eestlastele. Eesti digisüsteem tunnistab lisaks Eesti ID-kaardile veel vaid Leedu, Soome, Belgia ja Portugali ID-kaarte.

E-revolutsiooni valguses võiks olla välismaalastel lihtsam ka Eesti digitaalse allkirja kasutamise võimaluse taotlemine, kuid praegu on see võimalus vaid elamisloaga isikutel. Seega ettevõtjad, kes teevad Eestisse vaid visiite, peavad kõike allkirjastama käsitsi, mis tekitab paljudes olukordades suure segaduse.

Seadus näeb küll ette, et digitaalset isikutunnistust on võimalik väljastada ka välismaalasele, kellel pole Eestis elamisluba, ning sätestab, et valitsus peab määrama selliste isikutunnistuste väljaandmise alustamise aja, kuid seni pole valitsus seda teinud.

Samas, ID-kaartide kergekäeline jagamine võib ju suurendada kuritegevuse ohtu, näiteks pangaülekanded on sellega limiidivabad. Mina ei näe selles ohtu. Ka elamisloa saamine pole meil kuigi keeruline, nii et kes tahab pättust teha, teeb seda niikuinii. Ja tegelikult piisaks ID-kaardi asemel ka lihtsalt digiallkirjastamise võimaldamisest elamisloata välismaalasele.

Mis eristab Eestist teada-tuntud offshore-riikidest? Paljudes offshore-riikides ei maksustata ettevõtja kasumeid üldse, kuid reeglina on sellised riigid ka nn mustas nimekirjas. Väljamaksed sinna on sageli piiratud ning seal asuvate ühingute omanikelt nõutakse sageli oma residentsusriigis tulumaksu offshore-kasumi pealt. Eesti on seevastu teiste riikide jaoks selgelt aktsepteeritav riik ning siia tehtud väljamaksed pole kuidagi eriliselt maksustatud ega piiratud.

Mis on Eestile kasu sellest, kui Venemaa või muu riigi ettevõtja liigutab siit kaudu oma mujal teenitud raha, aga ei investeeri seda Eestisse? Mina küsiksin hoopis, mis kahju sellest on? Selge on see, et Eesti ei saa kunagi suurte välisinvesteeringute sihtkohaks, oleme selleks liiga väike ja meid on liiga vähe. Me ei saa ju nõuda välisinvestoritelt, et nad investeeriksid Eestisse, kui ei ole, kuhu investeerida, või kui mujal on tootlus parem. Las siis investeerivad vähemalt läbi Eesti - üht-teist sellest rahavoost pudeneb kindlasti ka Eesti majandusse.

On see Eesti mainele hea või halb, et siia sigineb investoreid, kes kasutavad meid n-ö vahelülina oma äris? Pigem tuleb see riigile kasuks. On ju ka teisi riike, mida kasutatakse vahelülina: Luksemburg intellektuaalset omandit puudutavates tehingutes ning finantseerimisstruktuurides, Holland, Küpros ja Malta kapitalitulu, Šveits füüsilise isikute tulu ja Jersey fondide osas. Globaalselt konkureerib iga riik ju välisinvestorite pärast.

Kui oluline on, et Eestisse suuri summasid "hoiule" toovad ettevõtjad käituksid siin läbipaistvalt? Läbipaistvus ja ausus on kindlasti olulised kriteeriumid. Oma kogemusest võin öelda, et läbipaistvuse nõudmine ei ole globaalses äris kunagi takistuseks olnud. Takistuseks on pigem korruptsioon, bürokraatia ja ebastabiilsus.

On ka risk, et mõnel juhul päädib maksude optimeerimine sellega, et maks Eestis hoitavalt kasumilt jääbki meie riigil saamata - firma lihtsalt "kaob" erinevate skeemide abil. Näete Te selles probleemi? Valdavalt on suuremate struktureerimiste taga ikkagi aus globaalne äri. Oma rahvusvahelise ettevõtluse struktureerimine nii, et sellega kaasneb kokkuvõtvalt madalam maksukoormus, ei ole keelatud. Keelatud on kunstlike skeemide kasutamine, millel puudub majanduslik sisu. Nende vaidlustamiseks on enamiku riikide maksuhalduritel palju võimalusi.

Kui Te saaksite muuta üht asja Eesti ettevõtluse maksustamise korras, siis mida ja miks? Kui rääkida maksusüsteemi parendamisest, siis võiks kindlasti vabastada maksustamisest ka kapitalitulu, mis võimaldaks rohkem konkureerida valdusühingute asukoha osas. Praegu kehtib maksuvabastus Eestis vaid dividenditulule.

Võtame ühe näite, kus Skandinaavia investor on korraldanud investeeringud Euroopasse Eesti kaudu. Kui näiteks riigis X asuv tütarühing maksab Eesti ühingule dividende, võib Eesti ühing maksta need Eestist maksuvabalt edasi sellele investorile. Kui Eesti ühing aga otsustaks võõrandada osaluse selles tütarühingus ning teeniks sellest kasu, siis seda kasu ei saa maksuvabalt välja maksta. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus kapitalitulu ei ole maksust vabastatud ning see pärsib oluliselt investeeringute struktureerimist Eesti kaudu.