Majandamine kaitsealal nõuab harmooniat

Kõige rohkem kaitsealust maad on Pärnumaal ja Hiiumaal, kus piiranguvööndid laiuavad peaaegu veerandil maakonna territooriumist.

Tegemist on looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võetud objektidega: kaitsealad, hoiualad, kohaliku omavalitsuse objektid, püsielupaigad ja üksikobjektid, maa-ala suurus on arvestatud koos kaitstava objekti või territooriumi juurde kuuluva piiranguvööndiga.

Lisaks maismaale on kaitse alla võetud ka 752 564 hektarit akvatooriumi ehk 31% Eestile kuuluvast rannikumerest. Koos Natura 2000 aladega on seega kaitse alla umbes kolmandik Maarjamaast.

Kaitsealad jagunevad Eestis kolme liigi vahel - rahvuspargid, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad ehk looduspargid. Neile lisanduvad Natura 2000 alad, kohalikud kaitstavad objektid, kaitsealused pargid, püsielupaigad, koelmualad jt.

Kaitseala võib jaotada kolme vööndisse: reservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.

Kaitsealasid tuleb veel juurde. Natura alad saavad lähiaastatel veelgi täiendust, sest peame teatud elupaigatüüpide ja liikide kaitseks määratlema täiendavaid loodusalasid, kusjuures nende alade valikul tuleb arvesse võtta ka valitsusväliste organisatsioonide nimekirjades olevaid alasid.

Ennekõike põhjustavad kaitsealad meelehärmi metsaomanikele, sest kui näiteks kemikaalidest vaba põllumajandust võib enamikel kaitstavatest territooriumitest arendada, siis metsade majandamine, iseäranis lageraiete on neil aladel oluliselt kitsendatud. Mitmesuguste kaitsepiirangutega metsi on Eestis 31% metsamaast, nendest 9,4% on range kaitse all (208 000 ha), kusjuures aastani 2020 koostatud metsanduse arengukava näeb ette range kaitse all olevate metsade osakaalu suurendamist 10 protsendini kogu metsamaa pindalast.

Kaitseala hooldaja saab toetust. Eestis leidub 60 loodusdirektiivi elupaigatüüpi ja 96 loodusdirektiivi liiki. 2007. aastal tehtud analüüsi käigus hindasid eksperdid kõikide nende liikide ja elupaigatüüpide seisundit. Leiti, et soodsas seisundis on meil 42% elupaigatüüpidest ja 24% liikidest. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunik Kadri Möller nentis, et ebapiisavas ja halvas seisundis on pooled elupaigatüüpidest ja liikidest.

"See näitab, kui palju on vaja Natura aladel elupaiku taastada või taastuda lasta," märkis Möller. "Taastamisel tuleb tähelepanu pöörata poollooduslikele kooslustele ja taastatud koosluste edasisele hooldamisele. Praegu on Natura võrgustikus olevast 57 000 hektarist poollooduslikest kooslustest toetuste abil hooldamises vaid 20 000."

Kaitsealade eesmärkide saavutamist pärsib elanike vastasseis piirangutele. Ei saada aru, miks nüüd ühtäkki on tarvis üht või teist tegevust piirata, kui aastakümneid on need olnud lubatud.

RMK loodusvaht Mati Urbanik, kelle tegevuspiirkonna alla kuulub ka Karula rahvuspark, märkis, et aastakümneid kehtinud tavasid on keeldudega keeruline rahva teadvusest välja juurida.

"Aastaid oli Karulas kohalikel metsaomanikel lubatud metsast võtta puitu põhimõttel - vastavalt vajadusele. Kui oli tarvis laudale paari kuuemeetrist laetala, siis võis need ka metsast välja tuua," iseloomustas Urbanik. "Kui see ära keelata, siis on vastuolud kiired tekkima."

Rahvusparkides kõige karmimad reeglid. Nii on Karula rahvuspargi sihtkaitsevööndites keelatud sisuliselt igasugune majandustegevus, sh loodusvarade kasutamine, mis tähendab, et metsas võid küll ringi uidata, seeni-marju korjata, aga ei enamat. Kusjuures reservaatides pole lubatud inimestel üldse viibida. Lisaks sätestab kaitse-eeskiri vajalikud tegevused, nagu rohu niitmine, võsa lõikamine ja loomade karjatamine kohtades, kus see aitab kaasa poollooduslike koosluste säilimisele.

Siiski lubab seadus ka kaitsealal teatud moel põllu- ja metsamajandust arendada, seda piiranguvööndites, kooskõlastades oma tegevuse kaitseala valitsejaga ehk keskkonnaametiga.

Kindlasti on aga ka kaitsealade piiranguvööndites keelatud biotsiidi ja taimekaitsevahendite kasutamine metsamaal ja looduslikul rohumaal, samuti puhtpuistute kujundamine, energiapuistute rajamine ning metsa kokku- ja väljavedu külmumata pinnasel.

Ja kuigi näiteks uuendusraie on ka piiranguvööndis keelatud, tohib seal teha turberaiet hall-lepikutes ja kobraste üleujutatud aladel, mis sisuliselt tähendab küttepuidu varumist.

Eestimaa Looduse Fond (ELF) tegi keskkonnaministeeriumile (KKM) ettepaneku anda kaitseala staatus üle seitsme hektari suurustele vääriselupaikadele.

Metsa vääriselupaigad on põlismetsaliikide varjupaigad majandusmetsade vahel, kus ohustatud liikide esinemise tõenäosus on suur.

Metsaseadus määratleb alates 2009. aastast vääriselupaika kui kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajavat ala. Vääriselupaigad inventeeriti põhiliselt 1999-2002 aastail, mil nende määratlus oli väärtuspõhine ning kehtis ka seitsmest hektarist suuremate alade kohta. Seadusemuudatuse tõttu puudub üle seitsme hektari suurustel vääriselupaikadel juriidiline staatus.

Riigimetsas on vääriselupaikade kaitse korraldatud metsaseaduse ja FSC-standardiga, erametsades on see üles ehitatud vabatahtlikule lepingule, kusjuures kui metsaomanik soostub oma metsas leiduvat vääriselupaika kaitsma, siis hüvitab riik talle saamata jäänud tulu. Paraku ei suuda see skeem vääriselupaiku piisavalt kaitsta, ELFi hinnangul oli 2010. aastaks raietest kahjustatud 6,1% vääriselupaikadest.

Looduskaitse alla võtmise ettepanekuid on tehtud 88 ala kohta 2039 hektaril.