Kriisi seemned külvas president Nixon

Tagantjärele pole kahtlust, et just selle USA toonase presidendi Richard Nixoni otsusega külvati täna maailma majandust ja finantsturge raputava kriisi seemned.

"Maailma majandus on kistud süvenevasse finantskriisi, mille põhjuseks on üle pea kasvanud võlakoormad, suured mullistused eri varaklasside hindades ning ülevõimendatud pangad – kõik moonutused, mille on otseselt tinginud neli kümnendit väldanud pretsedenditu katteta raha juurdeloomine, kunstlikult madalal hoitud intressimäärad ning "viimase instantsi laenuandja" keskpangandus," kirjutas täna ajalehes Wall Street Journal Detlev S. Schlichter, kel tuleb septembris välja raamat "Paberraha kollaps – rumalus elastse rahaga ning lähenev monetaarne krahh."

Kuni 15. augustini 1971 kehtis II maailmasõja järel New Yorgi Bretton Woodsi hotellis kokku lepitud rahandussüsteem, mille nurgakiviks oli USA garantii, et teiste riikide keskpangad saavad oma dollarireservid igal ajal kindla kursiga kullaks ümber vahetada. Nixon võttis selle lubaduse tagasi, kõrvaldades sel moel kammitsa paberraha piiramatult juurdetrükilt. Otsuseni viisid USA suur maksebilansi defitsiit, aeglane majanduskasv ja inflatsioon – USA võlad välismaailma ees olid kasvanud sedavõrd suureks, et neile ei olnud keskpangas enam kulla katet.

Nelikümmend aastat hiljem on Nixoni pärandiks odavast laenurahast sõltlaseks muutunud maailmamajandus, moonutatud hinnad, kursilt kaldunud majandustegevus ning üle jõu käivad võlakoormad.

USA investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist saadik on ilmne, et moonutused on sedavõrd suured, et korrektsiooni jätmine turu hooleks pole poliitiliselt võimalik. Nii pole keskpankade tänane rahapoliitika – olgu tegemist USA, Jaapani või Euroopa Keskpangaga – Schlichteri sõnul midagi muud kui järjest meeleheitlikum katse ülimadalate intressimäärade ning võlgade osalise monetariseerimisega valulist kuid vältimatut korrektsiooni edasi lükata. USA keskpanga esimesele ja teisele riigivõlakirjade ostule võib järgneda teine ja kolmas raund ning juba on ka Euroopa Keskpank alustanud euroala riikide võlakirjade ostmist.

Schlichteri sõnul näitab ajalugu, et katteta rahasüsteemid pole kunagi hästi lõppenud – ikka on valitsuse kulutused võimalustest suuremad, mis viib lõpuks raha ostujõu kiirele vähenemisele. Sealt edasi on kaks võimalust – kas raha õnnestub enne kollapsit uuesti kulla või mõne muu alusvaraga siduda, või on tagajärjeks hüperinflatsioon kõigi oma laastavate tagajärgedega.

Head väljapääsu strateegiat ei ole. "Kui aga avalikkus aru saab, et maksejõulisus pole muud kui silmapete, mida hoiab üleval järjest kiirem raha juurde loomine, võib usaldus riigi rahapaberitresse väga kiiresti kaduda," nendib Schlichter.

Ja millest muust räägib praegune kulla hind – kui Bretton Woodsi süsteemis oli kulla hind 35 dollarit untsist, siis praegu ei tundu enam kättesaamatu ka 2000 dollari hinnapiir. Kullamüügifirma Goldmoney asutaja James Turk, kes prognoosis 2003. aastal kulla hinna tõusu 2013-2015. aastaks kuni 8000 dollarile untsist, tunnistas äsja agentuurile Reuters, et ei näe põhjust oma toonast prognoosi muuta.