Töövaidluste kohtupraktia on muutnud korra selgemaks

Praktikas on toonud endaga vaidlusi küsimus, millise tähtaja jooksul on võimalik esitada nõue hüvitise väljamõistmiseks töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest.

Nimelt tuleb individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse kohaselt nõuded töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitada töövaidluskomisjonile või kohtule 30 kalendripäeva jooksul vastava avalduse kättesaamisest. Muude töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks saab nõude esitada nelja kuu jooksul ja saamata jäänud töötasu nõuded kolme aasta jooksul.

Riigikohus on 11. mai 2011. aasta otsuses kõnealust küsimust selgitades märkinud, et kuigi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi aegumistähtaeg on 30 kalendripäeva, aegub hüvitisenõue töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest neljakuulise aegumistähtajaga. Seega on põhimõtteliselt võimalik esitada töövaidlusorganile esmalt ainult töölepingu tühisuse tuvastamise hagi ja vastav hüvitisenõue alles hiljem. Soovitatav on esitada nõuded ühel ajal, mis hoiab kokku nii aega kui tõenäoliselt ka menetluskulusid.

Samuti on riigikohus leidnud, et kuigi vastava seaduse kohaselt on riigilõivuvabad üksnes töötasu ja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõuded, tuleb riigilõivuvabaks lugeda ka töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisega seotud hüvitisenõuded. Tulenevalt sellest, et töötajal ei ole üldjuhul huvi üksnes töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise vastu, vaid ta soovib saada ka hüvitist, ei ole töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine iseseisev hagi ese ning riigilõivu küsimine hüvitisenõudelt ei ole seetõttu põhjendatud. Riigikohtu otsus muudab töövaidlustes kohtusse pöördumise kättesaadavamaks, kuna enam ei tule hüvitise nõudelt tasuda riigilõivu.

Ühes teises hiljutises lahendis on riigikohus aga selgitanud ka lõpparve koosseisus esitatavate nõuete aegumise küsimust. Kõnealuses otsuses leidis riigikohus, et kolmeaastane aegumistähtaeg kehtib üksnes lõpparve koosseisus väljamakstavale töötasule, kuid lähetuskulude näol ei ole seaduse mõttes tegemist töötasuga. Seetõttu kohaldub nii lähetuskulude kui ka muude tasude osas (nt puhkusekompensatsioon) neljakuuline aegumistähtaeg.

Autor: Kairi Tuulmägi