Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Propaganda, usuleigus ja ilmalik võim
XIV dalai-laama Tenzin Gyatso visiit Eestisse sai erakordselt suure tähelepanu osaliseks. Sellest kirjutasid lehed, rääkis raadio ja näitas telekas. Tuhanded inimesed kogunesid Tallinnasse Vabaduse väljakule usujuhti kuulama ja talle toetust avaldama.
Näha on, et visiiti ettevalmistanud huvigrupp on teinud ära märkimisväärse töö. Ükski Euroopa Liidu liider ei ole ligilähedaseltki suutnud sarnast tähelepanu võita, kui USA president ning mõni maailma kuningas ja printsess välja jätta.
Selgusetuks ja isegi segaseks jäi siiski, miks dalai-laama kordusvisiit pälvis niivõrd palju tähelepanu. Ühest küljest võib seda selgitada suure huviga budismi vastu, kuid olukorras, kus Eesti rahvusuhkuseks on usuleigus, antud argument ei veena. Kui, siis ainult oma silmakirjalikkusega.
Teisest küljest toetusavaldusena Tiibetile. Tõesti, ikkest vabanenud väikerahvana mõistame teise rahva rasket saatust. Kuid siingi tekib küsimus, et miks ei näita me sarnast solidaarsust mõne teise rahva vastu, kas või siinsamas Euroopas? Eks tugev lobi teeb oma töö.
Siinkohal kurvastab, et toetuse avaldamise asemel Tiibetile tunti pigem väiklast mõnu, et suurele Hiinale saab koha kätte näidata. Kusjuures kahjurõõmsalt igaks juhuks lisades, et Hiina ähvardused ei tähenda Eestile mingeid tõsiseid tagajärgi. Aga kui tähendanuks?
Rõõmustab, et vaatamata seletamatule hullusele Eestis jäi äsja ilmalikust võimust loobunud dalai-laama mõistlikuks. Näiteks kutsudes Tiibeti kõrval toetama ka Hiina rahvast.