Uustulnuk pakub eeskujulikku teenindust

Praegu, kui hiilgavast avamispeost on möödas mõni nädal, on City Marina restorani parim osa tema mereäärne asukoht ja teenindajad, kellesarnaseid pealinna restoranides väga harva kohata võib.

Üldiselt aga on uuel restoranil küljes väike pilootprojekti hõng, kuigi piloot tundub olevat piisavalt kogenud, et kindla peale välja minna ja külastajatelt plussid olemasolevates, suhteliselt ajutistes tingimustes ikkagi kokku korjata.

Ühe suvise kilehoone kohta on City Marina välimus peaaegu et noobel. On lilli, on taimi, kena baarilett, suhteliselt nägusad lauad ja väga mugavad toolid, lahtised ja kinnised terrassid, pleedid, soojenduslambid ja mis kõige olulisem - enneolematu vaade meie merele mittevaatava merelinna kohta. Ühelt poolt paitavad silma Admiraliteedi basseini täitvad jahid ja tükike lahte, teiselt poolt peaaegu et roheline niit (mida küll linnaoludes enamasti tühermaaks nimetatakse) ja vanalinn. Isegi autoparklat pole külje all, see jääb mõõdukasse kaugusse.

Menüü keskendub kalale (kuidas siis muidu, kui ollakse üks Eesti vähem kui kümnest mereäärsest restoranist), seda saab enamasti kas suitsutatult või grillitult. On kirju valik eel- ja pastaroogasid, mõni lihatoit ning absoluutselt kõige peavoolulikum magustoiduvalik, mida ma näinud olen: tiramisu, brüleekreem ja šokolaadikook.

Menüü kokkukirjutamisel on näha mõningast ebaühtlust. Kui grillitud veisefilee juures on kirjas, et selle juurde käib Gorgonzola juustu kaste, siis grillitud lutsu mustasõstrakaste on maha vaikitud. Ometi on must sõstar lutsu juures märksa originaalsem lahendus kui Gorgonzola lihaga. Aga olgu menüü parem napp kui baroksete ilustustega, pealegi loob see ühe lisavõimaluse toredate teenindajatega suhtlemiseks.

Saaliteenindajad on tõesti tublid. Kui lutsukalal oli õnnestunud pooltoorelt ja jahtunult lauale jõuda, tegi ettekandja kõik endast oleneva, et kehv olukord võimalikult meeldivalt lahendada. Koos vabandustega sain kiirelt uue kala, sedapuhku küpse ja kuuma. Lutsu valides olin teadlikult riskile välja läinud - suvi pole selle kala jaoks parim aeg. Aga julge pipar ja ootamatu must sõstar tegid tuima loomaga kõik, mis võimalik. Süüa ta sündis.

Teine läbiproovitud praad, veise sisefilee Gorgonzola juustu kastme ja rosmariinikartulitega, oli täielik õnnestumine. Liha oli esmaklassiline ja - mis vähemalt sama oluline kui liha kvaliteet - tõepoolest keskmises küpsusastmes, täpselt nagu soovitud. Ka kaste klappis ja kartul oli mõnus, nii et tore roog.

Tiramisuga jäime enam-vähem rahule, espresso oli tipptasemel, veinivalik korralik. Nii söök kui ka jook kinnitavad, et City Marina tegijatel pole see esimene söögikoht, mille nad avanud on.

Minu seekordne lauakaaslane, mitme maa köögi ja söögiga põhjalikku tutvust teinud ameeriklane ei jõudnud toredaid ettekandjaid ära kiita. Head toitu võivat veel Eestis saada, aga mitte teenindust.

Kust küll City Marina on leidnud terve restoranitäie kiireid, taiplikke ja suhtlemisvõimelisi ettekandjaid ja kelnereid? Mujal pole sageli terve maja peale ühtegi. Arvet makstes kogunes leti taha terve trobikond teenindajaid, kellele tõesti pakkus huvi, mida meie nende toidust arvame, ja kes ka ise midagi arvata julges.