SEB: võlakriis läheb hullemaks

Mul on raske rääkida eilse ja tänase kontekstis krahhist pärast stabiliseerumist. Stabiliseerumist ju aset ei leidnud. Pärast jõulist langust oli piisavalt n-ö närvilist raha, mis otsis head põhjust riskantsetest varadest väljumiseks. Seekord piisas selleks murest Euroopa pankade piisava kapitali pärast.

Ilmselt kangastus paljudele seetõttu 2008. aasta likviidsuskriis ning kõik, mis sellega kaasnes. Samas oli 2008. aasta pankadevahelise üleööturu jäätumine midagi nii hirmuäratavat, et mul on raske uskuda, et selle vältimiseks ei kasutataks kõiki võimalikke meetmeid. 

Kuna me saame täna ilmselt rääkida hiljutistest põhjadest läbi vajumisest, siis ei saa välistada seda, et liigutakse veel allapoole.

Samas pikas perspektiivis jõuame me mitte-nii-filosoofilise küsimuseni, et mida aktsiaid või muud riskantseid varasid müües asemele saab? Vastus on ju raha. Siinkohal peaks aga igaüks investorina ise uurima, kas kontekstis, kus suurimaks probleemiks on võlg, on ajalooliselt raha olnud see varaklass, millest turvatunnet otsida? Ma võin vihjata, et vastus on eitav.

Lisame veel siia selle, et täna on agressiivselt müüdud ka ettevõtteid, mis suudavad hakkama saada kõigis muudes keskkondades peale tuumatalve. Sellised ettevõtted on täna siiski juba vägagi odavad ning üldiselt suuremat tulu saadakse ikka siis ostes, kui kõik teised müüvad. 

Hetkel on suhteliselt selge, et uudistevoog saab makrotasandi kontekstis lähiajal olema negatiivne. Seetõttu suurim fookus saab olema sellel, mida majanduspoliitika ohjajad tekkinud olukorras ette võtavad. Me teame seda, et ameeriklased suutsid teha tehnilisest maksesuutmatusest poliitilise kemplemise objekti ning eurooplased peavad siiani kõnekoosolekuid ja pressikonverentse kui põleva maja üks nurk on juba sisse langemas.

Need kaks asjaolu tõid turgude konteksti arusaama senisest selgelt suuremast poliitilisest riskist. Mul ei jää praegu seetõttu võimalust öelda muud, kui et võlakriis läheb hullemaks. Fiskaalunioon ja eurotsooni ühised võlakirjad suudaks turud ilmselt maha rahustada. Samas mõelge selle raskele teostatavusele. Kas meie tahaksime, et prantslased hakkaks meile meie maksupoliitikat ette kirjutama? Loomulikult kriisisituatsioonis lähevad radikaalsed ideed paremini läbi… 

Turud on aru saanud, et probleem ei ole niivõrd finantsiline kui demograafiline ning ülevaatamisele peab minema arusaam sellest, kuidas euroopalik heaoluühiskond toimib, sest selle ülalpidamiseks pole enam raha.      

Kui me nüüd oleme päris ausad, siis kriisist kui sellisest pole arenenud maailma kontekstis väljutud – lihtsalt kriisi nägu on muutunud. Kui 2008-2009 aitasid valitsused, siis nüüd aitavad keskpangad. Kui 2008-2009 kardeti pangakriisi, siis nüüd kardetakse valuutakriisi. Kulla hind viitab selgelt viimasele hirmule.

Uus surutis on paraku tõenäoline ning keeruline on ka edaspidiseid sisemisi kasvuallikaid identifitseerida. Kasvu tuleks ikkagi otsida sealt, kus rahvastik on noor, ahne, ilma võlakoormata ning valitsus ajab tehnokraatlikku majanduspoliitikat, mis põhineb numbritel, mitte nö. pehmetel väärtustel.

Autor: Fredy-Edwin Esse, California