Balti riikide põrkuvad huvid pärsivad konkurentsivõimet

Äripäev kirjutab täna, et Eesti elektribörsil on hind olnud viimasel ajal piirkonna kõrgeim. Selle põhjus on ümbritsevate riikide elektridefitsiit, kusjuures viga peitub eelkõige lõunanaabrite poliitikas.

Äripäeva hinnangul on see järjekordne näide, kus Eesti, Läti ja Leedu potentsiaalne koostöö takerdub omavahelistesse vastuoludesse ning erinevate huvigruppide poliitilistesse vaidlusesse ja kasumijanusse. Kannatajad on riigid ise, nende elanikud ning kogu piirkonna konkurentsivõime.

Olukord on vastuoluline. Ühelt poolt moodustavad Eesti, Läti ja Leedu Euroopa Liidus justkui saare, mil puuduvad ühendusteed, -liinid ja kaablid. Teiselt poolt ei suudeta kuidagi nende rajamises kokku leppida või neid kiiremas korras edendada. Väikeriigid, kellele koostöö on eluliselt vajalik, mängivad poliitmänge. Teeb kurvaks, et Eesti on võtnud nõutu pealtvaataja rolli, selmet pakkuda ja otsida lahendusi. Lahenduse otsimise asemel nenditakse liiga tihti, et midagi ei ole parata.

Juba klassikaline näide on Balti ühise tuumajaama rajamine. Enam kui viis aastat tagasi ehk 2006. aasta märtsis pidasid esimese töönõupidamise Baltimaade energiafirmade juhid ning otsustasid teha teostatavusuuringu, mis sai ka positiivse hinnangu.

Nüüdseks on Leedu sisepoliitiliste vaidluste tõttu ühisprojekt sisuliselt sumbunud. Rivaliteedi tõttu kipuvad venima ka elektrikaablite rajamise projektid, näiteks Rootsist Lätti või Leetu. Samal ajal ohustab kogu endiselt energiasaare staatuses Baltimaid energiapõud.

Teiseks näiteks sobib Rail Baltica, mis on taas takerdunud, sest näiteks Läti poliitiline eliit on üksmeelselt eelistanud põhja-lõuna (Rail Baltica) raudteesuuna arendamisele panustada ida-lääne suunale, näiteks Moskva-Riia kiirraudteesse. Sisuliselt sõltub Balti raudtee rajamine sellest, kummasuunaline huvigrupp jääb Lätis peale. Samalaadsed arengud valitsevad Via Baltica väljaehituses.

Kolmanda näitena saab tuua läbirääkimised Balti riikide ühise veeldatud gaasi ehk LNG-terminali rajamiseks. Kuigi optimistlikud prognoosid lubavad kokkuleppeid sügiseks, on reaalne, et nendeni ei jõuta. Nagu tõdes majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Einari Kisel: üht projekti, mis sobiks kõigile kolmele riigile, praegu ei ole. Tegelikult ei ole ühte lahendust ka riigipõhiselt, näiteks Eestiski on olnud mitu konkureerivat projekti. Osapooli justkui ei heidutaks Baltimaade jätkuv sõltuvus Gazpromist, mille vähendamine peaks olema kokkulepete nurgakivi.

Poliitilise tahte puudumise tõttu seisab veel rida ühisprojekte. Nii pole suudetud kokku leppida ühise lennuväe rajamises - Balti õhuruum oleks kaitseta, kui meid ei valvaks NATO liitlaste võõrlennukid. Kui järele mõelda, et meenu lähiajaloost ühtegi tõsist ja pikaajalist toimivat koostööprojekti.

On levinud arvamus, et vaid väikeriigid saavad väärtuspõhist poliitikat ajada, kuna neid ei kammitse suurriikidele omased huvid. Balti riikide näide seda paraku ei tõesta. Eesti vaatab Põhjamaade poole, Leedu Kesk-Euroopasse ja Läti pigem itta. Nii on Balti koostöö vaid idee ning Balti kett kõigest sümbol, millel puudub reaalne sisu. Kas seda on vajagi? Küünikuna võiks sellesuunalistest püüdlusest ju loobuda, kuid jäädes realistiks ja pragmaatikuks, on sisuline koostöö lihtsalt eluliselt vajalik. Vaid teesklemisest ei piisa.

Autor: ÄP