Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pakendamine - abinõu pühitseb eesmärgi
Eks igaüks kiidab oma, ent mind pakendi väljanägemine üht toodet teisele eelistama ei pane. Nimelt kinnitavad pakenditootjad ja toidutöösturid, et toote väljanägemisel ehk pakendi kujundusel on väga oluline roll tarbijate mõjutamisel.
Öeldakse lausa, et isegi kui su toode on suurepärane ja ülimalt kvaliteetne, aga selle pakendit paari-kolme aasta jooksul n-ö tuunitud pole, siis võid kindel olla, et jääd konkurentidele alla. Samas kinnitatakse, et ülepakendamist nüüdsel ajal naljalt keegi endale lubada ei saa.
Mina väidan vastu, et kui näiteks 80 grammi vorstiviilusid on pandud 100 grammi kaaluvasse plastpakendisse, siis mida muud see on kui selge ülepakendamine, st raiskamine.
Selle peale ütlevad toidutootjad, et tarbija eelistab tänapäeval väikepakendeid, viilutatud tooteid jms. Samas on ju teada, et oluline osa tarbijatest eelistab odavat sorti toidukraami. Seejuures oleks naiivne uskuda, et see paari vorstiviilu pakendamine naftast valmistatud karbikesse tarbijale kuidagi tasuta kätte tuleb.
Usun, et kusagil kümnendiku iga sellise toote hinnast maksab ostja just pakendi eest. Hea küll - mugavuse eest peabki maksma. Teisalt, kas see ongi teab mis mugavus.
Tahaks väga, et mulle jäetaks võimalus osta ka lahtist kaalukaupa, mis näiteks pruuni jõupaberisse keeratud nagu omal ajal. Seda siis mitte niivõrd hinna pärast, vaid seetõttu, et ma ei soovi ühel kenal päeval kodus nende pakendite sisse ära uppuda.
Liialdamata võin öelda, et valdav osa meie pere olmeprügist on erinevat liiki pakendid. Olgu peale, neid annab sorteerida ja muust prügist eraldi jäätmefirmale anda, aga ka kõik see ikkagi maksab.
Ja maksata tuleb loomulikult meil, tarbijail, kes mingite uuringute kohaselt justkui sooviksid üha rohkem pakendeid.