Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maailma koolitundi
Üks mu lemmikõppeainetest oli kooli ajal geograafia. Rohkem kui mullad ja ilmastikunähtused ahvatlesid ja ahvatlevad mind siiani võõrad riigid, rahvad, nende elukorraldus ja ellusuhtumine, poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised süsteemid ning kõik muu, mis sinna juurde käib ja kokku maailma moodustab.
Kaalusin mõtet geograafiat isegi ülikooli õppima minna, kuid siiani pole seda juhtunud. Leidsin endale parema mooduse - ise kohale minna ja käigu pealt õppida.
Palju sa ikka ainult raamatutest lugedes maailma kohta teada saad või koolitunnis õpid. Midagi jääb puudu. Oma silm on kuningas ja vahetud kogemused parimad õpetajad. Nii pakingi aeg-ajalt koti ja lähen mõnda teise riiki koolitundi, et silmaringi laiendada, mõtteid koguda ja midagi juurde õppida.
Kui alati kohe minna ei saa, siis valmistusi järgmiseks koolitunniks saab teha küll. Õpetlikke matkatarkusi pisukese leidlikkusega jagab multifilmis "Lotte ja kuukivi saladus" koeratüdruk Lotte ühes koer Klausiga. Niisamuti kõlab neid teiste rändurite suust.
Inspiratsiooni uuteks teekondadeks pakub kindlasti ka Woody Alleni sellest nädalast kinodesse jõudev komöödia "Südaöö Pariisis", mille peaosas ühe paari kõrval on kõigi armunute linn Pariis ise.
Ühtlasi saab ideid ammutada peagi algavalt esimeselt Tallinna arhitektuuribiennaalilt, mis mõneti teises võtmes maailma koju kätte toob ja kodu maailmale lähemale viib. Peaasi on, et elu põnev oleks, nagu kõlab Lotte matkatarkus nr 7.