Mees teab, mis mees teeb

Arhitektuuribüroo Agabus, Endjärv & Truverk Arhitektid OÜ ühe asutaja ja Allianss Arhitektid OÜ juhatuse liikme Illimar Truverki sõnul on Eestis head arhitektuuri palju. Samuti jagub võimalusi ja vabadust ideid teoks teha, puudu jääb mõnikord ainult julgusest ja kogemustest, et nii siinsetel kui ka mujal maailmas toimuvatel konkurssidel hästi esineda.

Kuidas arhitektuurini jõudsite? See jõudmine võttis kaua aega. Kui keskkooli lõpetasin, oli mul tahtmine minna EKAsse õppima, aga kuidagi jäi seda julgust väheks. Kujunes hoopis nii, et pärast Vene kroonut läksin TTÜsse ehitust studeerima. Õppisin seda 2,5 aastat õhtuses õppes ja samal ajal töötasin ehitusel. Mida rohkem aega edasi läks, seda rohkem sain aru, et see kalk ja karm ehitusvaldkond ei istu mulle.

Asi, mille poole mind tõmbas, oli arhitektuur. Võtsin julguse rindu ja astusin EKAsse. Hakkasin seal nullist peale, olin siis juba 26aastane. EKA viimasel kursusel tekkis kindel soov endale büroo teha. Aasta oli siis 2001. Aeg oli küps ja ka partnerid, kursusekaaslased Mattias Agabus ja Eero Endjärv, olid olemas. Büroo nimeks sai Agabus, Endjärv & Truverk Arhitektid (AETA).

Kust inspiratsiooni ammutate? Seda tuleb hästi palju loodusest ja reisidest, vahel unenägudest ja nii mõnestki muusast. Samuti annavad inspiratsiooni vestlused ja mõttekonstruktsioonid.

Kuidas masuaeg teie büroo tööd mõjutas? Meil oli AETAs 24 inimest. Mis seal salata, tuli teha karme otsuseid ja koondada. Tööd jäi üpris väheks. Samal ajal töötasid meiega ühes majas Urban Mark ja Arhitektuuriagentuur. Koos leidsime, et miks mitte hoida kulusid kokku ning teha üks suur büroo ja löögirusikas. Võtsime plaani masuaeg ühiselt üle elada ja pärast seda proovida Eestist välja tungida. Nii sai kolm aastat tagasi loodud Allianss Arhitektid.

Kuidas praegu tööd jagub? Arhitektid on alati üks esimesi indikaatoreid. Kui majandusolukord hakkab halvenema, siis meie käest enam ei tellita, kui paranema, siis tekib tellimusi üha juurde. Praegu on näha, et tellijatel on raha investeerimiseks julgus tagasi tulnud. Meie bürool on tööd parajalt.

Teeme paari projekti allhanke korras, näiteks Tallinna uut raekoda ehk Tallinna linnavalituse hoonet linnahalli kõrvale. Samuti aitame teha taanlaste võidetud Eesti Kunstiakadeemiat.

Käsil on tööd, mis seotud äriprojektide ja kortermajade piirkondadega, samuti eramud. Mainimist väärivad Randvere kool, loomaaia lõunavärav, Rakvere Haigla ja Ülemiste City teine etapp. On lootust, et viimasesse tuleb büroohooneid juurde.

Mida peate oma parimateks töödeks? Neid esimesi lapsukesi ikka. Näiteks Viimsi kooli, mida me kolmekesi tegime. Üks esimesi oli ka TLÜ uus peahoone. Viimastest vingematest võiks esile tõsta TTÜ raamatukogu, mis sai Eesti vabariigi kultuuripreemia. Nende üle võin julgelt uhkust tunda. Buumiajal sai loodud Ülemiste City maa-ala kontseptsioon, millele siis hiljem hooned peale projekteeriti. Suur hulk on ka kortermaju, eramuid, samuti Shanghai paviljon.

Kas koostöö tellijatega on masust tingitult muutunud? Olen suutnud oma tellijatega väga hästi läbi saada ja jõuda nendega lõpptulemuseni, mida nad on soovinud.

Suhe tellijaga on nagu abielu või kooselu - me täiendame üksteist. Mul ei ole sellist probleemi olnud, et pole hakkama saanud. Klient on üks osa meie tööst ja ma igal juhul arvestan tema soovidega. Tellija usaldab mind ja mina usaldan teda.

Millist kodutööd ootate tellijalt? Praktika näitab seda, et tavaliselt klient päris täpselt ei tea, millist maja tahta. Tihti ei oska ta oma lähteülesannet või ideed kirjeldada. Siis püüame suunata klienti rääkima, et info jõuaks võimalikult detailselt meieni.

Tellija võiks oma soove ja võimalusi ausalt kirjeldada. Oleme nagu psühholoogid, arstid või advokaadid, üritame läbi analüüsida ka tellija need mõttekonstruktsioonid, mida ta meile ei rääkinud.

Kui suur osa teie töödes on konkurssidel? Kas konkursid toovad piisavalt leiba lauale? Konkursid on väga tähtis osa meie tööst. Areneme just konkurssidel osalemise kaudu. Erinevate võitude ja kohtadega kogume tuntust. See annab kindlustunde meie praegustele ja tulevastele klientidele, et oleme vormis ja suudame võistelda.

Siiski ei ole ma palju võistelnud, umbes kümnel avalikul võistlusel. Ma ei roni kõigile arhitektuurivõistlustele. Konkurssidega tuleb umbes pool leivast, teine pool tuleb otse tellijalt. Aga eks nad tulevad ikka selle juurde, kes võistlusel hästi esineb või kes on selline kindlapeale tegija.

Millised hooned teile linnapildist viimasel ajal silma on jäänud? Kõige rohkem meeldib mulle Rotermanni kvartal. Seal on olnud ikka superhea ja julge tellija, ka suurepärane lahendus Kosmose poistelt.

City Plaza meeldib mulle samuti väga - ilus ja sihvakas hoone. Veel võiks mainida Eesti Maanteemuuseumi ja Põhuteatrit, mis läheb varsti lammutamisele. See viimane ei ole midagi suurt, aga tal on arusaadav ja lihtne kontseptsioon.

Mis silma kriibib? Kriibib see, et linnahall seisab ja laguneb. Võiks mingi funktsiooniga selle lõpuks ikkagi kasutusele võtta. Riigil tuleks hoone korda teha ja rahva hüvanguks tööle panna.

Kas linnaarhitekt on see institutsioon, kes võiks selles vallas midagi ette võtta? Mida see linnaarhitekt teha oskab... Tema käes raha ega võimu pole. Ta saaks suunata ainult linna arhitektuurset ilmet ja tegevust.

Laias laastus võiks Eesti-suurune riik jõuda riigiarhitekti määramise tasemele. Kui tema otsustada jääks see sama linnahall ehk mida sellega teha, siis läheks asjad kiiremini. Riigiarhitekt võiks olla kantsleriga võrdväärsel positsioonil, väga tugeva soovitusliku jõuga. Ta ei tohiks olla poliitik, vaid lihtsalt üks inimene, kes on pikka aega Eesti arhitektuurielu juhtinud.

Kas riigiarhitekti ametikoha loomiseks on mingeid samme astutud? Jah. Kui justiitsminister oli Lang, siis sai sellega algust tehtud. Advokaatidega koos on esimesed sammudki astutud ja programmid välja mõeldud. Loodan, et lähiajal tehakse riigikogule ettepanek see ametikoht luua.

Kas Eesti seadused ja normatiivid aitavad arhitektuurset maastikku paremaks muuta või pigem hoiavad ohjes? Ei ole Eesti seadustel viga midagi. Küsimus on pigem selles, et ehitajad püüavad peale suruda endile kasulikke valikuid. Arhitekt ei ole aga lihtsalt projekteerija, ta on ikkagi loovisiksus, kes vastutab objekti lõpliku ilme ja keskkonna eest. Tihtipeale aga juhtub, et arhitektuurne projekt on justkui ehitusprotsessi rudiment.

See on seotud riigihangetega, kus praegu on määrav projekteerimise hind, mitte arhitektuurne tase. Arhitektide huvi oleks, et riigihanked korraldataks eraldi arhitektuurse loomingu ja projekteerimisprotsessi peale. Sellest võidaks nii tellija, lõpptarbija kui keskkond.

Tegelikult peaksid kõik riigihanked oma sisult arhitektuurivõistlused olema, aga 99 protsendil juhtudest nad seda ei ole. Pigem on need rahahankevõistlused, kus ei võida parim arhitektuurne lahendus, vaid kõige madalam projekteerimishind. Ongi küsimus, kuidas riigihankeid paremini korraldada.

Ligi 200 messistendi autor arhitekt Illimar Truverk andis pärast pikaaegset stendide loomist endale lubaduse, et aitab, ei ühtki enam. Paraku läks nii, et Shanghai Eesti paviljoni ahvatlev arhitektuurivõistlus ei andnud rahu ning osavõtt koos disainibüroo Identity ja sisearhitektide Ruumilaboriga tõi võidu. "Messil on lihtsad reeglid. Meile anti ette plekist moodulhall. Lubatud oli 30 cm väljapoole ehitada, sisse tuli luua lavakujundus ja kontseptsioon, mis tõmbaks rahvast ligi," rääkis Truverk.

Tagasiside paviljoni kohta oli ainult positiivne. "Kui suutsime hiinlastele oma tegevusega meelde jääda või selle kaudu siia rohkem investeeringuid, tähelepanu või turiste tuua, siis me oleme oma eesmärgi täitnud," võttis ta kokku.