Fuente uhkus on linna ilusaim purskkaev

Fuente võiks olla värav Euroopasse - ikkagi lennujaamale kõige lähemal asuv restoran. Mõneti see nii ongi, vähemalt hinnataseme põhjal tundub, et kuulume jõukate Põhjamaade hulka.

Fuentes on rahulik, soe ja vaikne, Ülemiste liiklusmüra sisse ei kosta. Ja milline luksuslik vaade: akna taga on linna ilusaim purskkaev ja peaaegu mitte ühtegi autot. Ainult et peale meie polnud parajasti kedagi seda vaikuseoaasi nautimas. Tõsi küll, kella viie ajal sobib küll teed juua, aga lõunasöögiks on see liiga hiline ja õhtustamiseks liialt varajane aeg, nii et võib-olla sellel kellaajal restoranis ei käidagi.

Idüllilist algust häiris menüü sisu ja vormi konflikt - noobleid roogi ja kõrgema järgu hindu tutvustas räbaldunud plekiline menüü. Järgmisena ehmatas meid ettekandja, kes sõnagi lausumata haaras tooli seljatoele laotatud pintsaku ja jaki ning eemaldus koos nendega kiirel sammul. Nii ei olevat lubatud, riided tuleb viia garderoobi, selgitas tütarlaps, kui pintsakuomanik oma rahakotile, krediitkaartidele ja mobiiltelefonile järele tormas. Saime aru, et tegemist on tõesti noobli kohaga, kus võib-olla polegi sünnis pintsakut seljast võtta, rääkimata tooli seljatoele panekust - isegi tavaline lauavesi maksab seal 4 eurot ja on toodud Itaaliast.

Menüüd oli huvitav lugeda. See on hea märk ka siis, kui lugemismõnu jääbki ainsaks, mis söögikohal pakkuda on. Fuente oli mitmekülgne, seal kogesin isegi maitsemõnu. Toredad road olid nende seene-konjakipüreesupp, mida täiendasid rosé-pipra terakesed ja kitsejuustusaiake ning kuumade eelroogade hulgast välja valitud baklažaanivorm juustuga. Selle viimase nimetus vajaks küll täiendamist - vormiroas oli kartulit kindlasti rohkem kui juustu ja seda võiks ka nimest saada välja lugeda.

Seene-virsiku-peekonitäidisega kanarull oli samuti tore, aga lisand - menüüs filotaina-koore-wonton, tegelikkuses hoopis seisnud maitsega lehttainapirukake - tõmbas maitsemõnu tublisti vähemaks. Kanapasta, õnnetuke, kannatas liigse soola all, nii et muidu kena jahu-lihatoit sai ära söödud vaid seepärast, et kõht oli tühi. Õnneks oli meil Itaalia vett, nii et oli, mida peale juua.

Brüleekreem toodi lauale põlevana - milline uhkus! Ainult vananaistesuvine päike paistis parajasti nii heledalt, et leeki polnud näha. Kui ettekandja poleks hoiatanud, oleksin lusika põlevasse kreemi torganud. Kahju küll, selle roa ilu ja võlu peavad talve ootama, päike ei tööta flambeerimise kasuks. Maitse oli kreemikesel mõnus, ainult päiksega võidu leekides oli see soojaks küpsenud ja soe brüleekreem mõjus minusugusele konservatiivile pisut ootamatult.

Arvet paludes sattusin piinlikku olukorda (mida juhtub tegelikult alailma): küsin arvet, see tuuakse, aga pannakse minu (meessoost) lauakaaslase ette. Miks? Miks? Miks? Tema ju pole avaldanud mitte mingit soovi maksta, võib-olla pole tal rahagi ja pealegi olen mina ta välja sööma kutsunud. Miks minu raha ei kõlba, kui ma seda anda tahan? Kas tõesti seepärast, et olen naine, aga lauakaaslane on mees? Oleme ju Euroopas. Või siiski mitte?