Eurovõlakirjad võivad tulla sinised ja punased

Idee ei ole iseenesest uus. Juba märtsis üllitas Euroopa parlament dokumendieelnõu, kus räägitakse ühistest võlakirjadest. Juba 2010. aasta mais avaldati esimene siniste võlakirjade ettepanek.

Kuigi detailid on ebaselged ja võivad muutuda, on kavas kahte liiki võlakirjad. Esimesed võlakirjad on nn sinised võlakirjad. Neid annaksid välja euroala riigid ühiselt kuni 60 protsendises mahus liikmesriikide SKPst. Sinised võlakirjad oleksid kollektiivselt tagatud. Punased võlakirjad on need, mis ületavad 60 protsendi taset SKPst. Punastel võlakirjadel puudub ühtne garantii, nende lunastamine ja teenindamine ning emiteerimine jääb vajadusel iga riigi oma asjaks. Nii näiteks saaks Saksamaa, kelle valitsussektori võlakoorem oli 2010. aasta lõpul 83,2% SKP-st muuta ühisvõlakirjadeks 72,1% oma võlakirjadest (60%/83,2%) ning ülejäänud oleks Saksamaa enda võlakirjad.

Täielikult saaks ühisvõlakirjadeks (sinisteks võlakirjadeks) oma võlad vahetada vaid Eesti, Luksemburg, Slovakkia ja Soome, kelle võlakoorem jääb allapoole 60% SKPst.

Sinised võlakirjad oleksid ülilikviidsed ja kindlad varad võrdväärselt USA valitsuse võlakirjadega. Need aitaksid eurol tõusta oluliseks reservvaluutaks, kuna sinna on võimalik suuremahuliselt investeerida. Kogu euroala saaks ühisvõlakirju emiteerides laenu lähedaste intressimääradega või odavamalt, kui Saksamaa.

Punased võlakirjad aitavad jõustada eelarvedistsipliini. Nende võlakirjade näol laenuvõtmine on oluliselt kallim ja nende olemasolu tugevdab turule antavat signaali nende maade usaldusväärse fiskaalpoliitika puudumisele. Punaseid võlakirju tuleks hoida eemal pangandussüsteemist, kuna neid ei pruugita teenindada, võttes ette korrapärase maksujõuetuse tee. Punased võlakirjad ei tohiks olla Euroopa Keskpangas sobilike laenutagatiste nimekirjas.

Iga euroala riik peaks igal aastal esitama kõigile osalevatele riikidele järgmise aasta emisiooniprogrammi, mille seejärel kõik riigid garanteerivad igal aastal.Et see jõustuks oleks euroalal vaja uut stabiilsusnõukogu, mis oleks sama sõltumatu, nagu Euroopa Keskpanga nõukogu. Neil peaks olema viimane sõnaõigus eelarvepoliitika osas, et täita  siniste võlakirjade ühisgarantiid. Võlakirjaturu poolt vaadates on vaja luua ühine võlaagentuur (riigikassa), kuhu kantakse otse üle maksutulud.

Siniste võlakirjade turg oleks hiiglaslik mahus viis kuni kuus triljonit eurot võrreldes USA valitsuse võlakirjade 7,25 triljoni euroga. See oleks sobilik turg pensionifondide rahale ning valuutareservide paigutamiseks ning riikidele kuuluvatele investeerimisfondidele.

Keeruliseks teeb selle teoreetilise ühiste võlakirjade teema korraliku järelevalve puudumine liikmesriikide tegevuse üle ning võimetus rakendada karistusi rikkujatele. Euroopa Komisjonis oli juba varakevadel jutuks karistusmehhanism eelarvedefitsiidi rikkujatele, kuid selles osas on maad võtnud sügav vaikus.

Ühtsete võlakirjade loomine on nagu poliitikutele punase rätiku näitamine. Võlaliit ei ole valijate seas populaarne teema. Üks selle idee raevukamaid vastaseid on Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes ütles, et enne tuleb riikidel oma võla- ja eelarveasjad korda seada ning ette võtta suurem integratsioon, enne kui võiks üldse hakata rääkima ühtsetest võlakirjadest.Võlakirjaturu poolt vaadates tundub projektil olema jumet, kuid vaadates poliitilisi arenguid ning Euroopa institutsioonide ja euroala riikide valitsuste võimetust kriisi lahendamiseks kiirelt toimivaid otsuseid langetada, ei pruugi ühisvõlakirju niipea või üldse tulla. Ühtsed võlakirjad võiks pikaajaliselt anda löögi USA dollarile, kui maailmavaluutale, kuna tekiks hiiglaslik alternatiivne rahapaigutusvõimalus sinistesse võlakirjadesse, mis laseb keskpankadel valuutareserve ümber tõsta, kuna eksisteeriks alternatiiv USA valitsuse võlakirjadele ja USA dollarile.

Autor: Raivo Sormunen, Romet Kreek