Aitab yuppie-kultuurist

Maailm on hetkel toibumas kriisist. Majandusanalüütikud, teadlased, finantseksperdid saadavad kõik erinevaid signaale. Ühed usuvad, et nüüd edasi tuleb vaid stabiilne toibumine. Teised usuvad, et toimub kiire tõus paremuse suunas, majandused kosuvad ja sellega koos ka inimeste heaolu. Kolmandad kardavad aga, et tuleb uus ja veel sügavam kriis, mis lööb augu palju valusamalt ja sügavamalt. Kõiges selles põhjuste ja selguse otsimise virr-varris on aga ära unustatud üks ja kõige tähtsam - inimene ise.

Minu arvates ei ole normaalne, kui üritatakse päästa ettevõtteid ja säästa pankade kasumeid, kus üritatakse maailmakaardil näida igati viksi ja eeskujuliku riigina, liitudes kõikvõimalike abipakettide ja päästeoperatsiooniga ajal, kui omal riigis on asjad mädad.

Kas on normaalne, kui riigikogu liikme palk tõuseb kuus ligi 1000 eurot, samal ajal kui keskmine pension tõuseb 13 eurot? Kas on normaalne, kui kvalifitseeritud õpetajad töötavad mõnes toitlustusasutuses või teisel tasuvamal töökohal ja tööettepanekuid õpetaja ametiks tehakse inimestele, kel pole sellealast haridust ega pädevust? Kas on normaalne, kui olukorras, kus töötuse kahanemine ja inimeste eluolu paranemine pole kaugeltki veel rõõmustav, räägivad suurettevõtjad juba jälle hinnatõusust?

Olgu, ma saan ju aru, et hetkel on rasked ajad ja majanduses ei valitse just "rõõmupäevad", aga kuhu on jäänud inimlikkus? Kaastunne? Arusaamine abivajajatest? Suhtlemine inimeselt inimesele? Mitte pankurilt pankurile või rahvasaadikult rahvasaadikule. Kas Eesti tahab saada riigiks, kus loeb vaid väline pilt ja rahakoti paksus? Riigiks, kus inimesed peavad oma leiva arvel maksma kinni pankade kasumid ja varem pillavalt elanud lõunamaalaste kulutused? Kas üleüldises nn kasukaraha võidujooksus trambitakse jalge alla kõik, kel on olnud mahti peatuda ja veidi asjade üle järele mõelda?

Valed eeskujud. Inimesed võtavad mõõtu ju oma eeskujudest, mõni võtab eeskuju ka riigiisadest ja suurettevõtjatest. Igalühel omad eeskujud. Kuid kas poleks parem mõttekas kohe nn yuppie-kultuuri propageerimine lõpetada ning lisaks olulistele asjadele, nagu majanduse taastamine ja riigirahanduse korrashoidmine, tegeleda sama olulisega - oma inimestega. Sest inimesed hoiavad ja kannavad väärtusi, mis teevad riigist riigi. Inimesed loovad selle välisele kestale sisu. Kest võib ju olla nii särav ja sirge kui tahes, aga kui jätkusuutlik see kest on, kui pole sisu?

Ei taha olla järjekordne, kes viriseb. Ei. Lihtsalt meil on liiga "asjade" ja "välise pildi keskseks" see mõtlemine läinud. Tahan öelda vaid seda, et targem oleks kõigepealt enda sees (loe: enda riigis) asjad korda saada ja alles siis mujale särava ja rõõmsana "appi" tormata ning miks mitte siis harmoonias särada. Rohkem hoolivust ja elu põhiväärtuste väärtustamist. Sest praegu kisuvad need väärtused ja hoiakud küll veidi kiiva.

Autor: Kaisa Tahlfeld