Eesti liigub Hiina poole teosammul

Seda näeb hästi kas või ekspordinumbritest. Mullu müüsid eestlased Hiinasse kaupa ja teenuseid 121,6 miljoni euro eest - umbes sama palju kui Briti Neitsisaartele. Võrdluseks - 2010. aastal müüsime SRÜ riikidesse 1,7 miljardi euro väärtuses toodangut ja teadmisi ning lähimale rikkale turule ehk Soome 2,6 miljardi eest.

Juttu Hiina suurte võimaluste kohta jätkub kõigil. "Maailmapanga arvutustel on järgmise 10-15 aasta jooksul Hiina mõju maailma majanduskasvule peaaegu neli korda suurem kui USA-l ja 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidul," toob Eesti Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur välja värskelt riigikogule esitatud aastaraportis.

Tavaliseks on saanud teated, et mõni Eesti äridelegatsioon käis Hiinas või vastupidi. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) on uhke Eesti esindatuse üle Shanghai EXPO-l, kus Eesti boksi külastas mullu üle 2 miljoni inimese. EAS on loonud Shanghaisse ka esinduse, mille ülalpidamiseks kulub tänavu ligi 70 000 eurot. Samas on aga esmapilgul ehmatav, et EASi ametlik esindaja Shanghais Priit Martinson suudab päringule mitu päeva vastust koostades teatada lühidalt, et "Hiinast impordivad täna hinnanguliselt sajad Eesti ettevõtted, ekspordivad kümned". Mõni päev kulub veel ja siis jõuavad Martinson ja EASi ekspordidivisjoni juht Allar Korjas riikliku organisatsiooni eesmärkide kohta anda ka pikema selgituse. Selgub näiteks, et Hiina turule sisenemiseks on EASilt toetust saanud mitu firmat - teiste seas ka Liviko.

Kilk: mis on Eesti eesmärgid? "See (ekspordi- - toim) number on loomulikult väike," ütleb ettevõtja Rein Kilk ja otsib põhjuseid eelkõige siinsest mõtlemisest. Me peaks tema sõnul mõistma, mida Hiina üldse tähendab. Kilgile näiteks tundub, et kohati arvatakse, et Hiina on midagi Põhja-Korea sarnast, aga veidi suurem. "Tegelikult on maailmas viimase kümmekonna aasta jooksul toimunud jahmatav muutus - ilmunud on väga suur tegija ja seda, et Hiina muutub lähiajal maailma kõige võimsamaks riigiks, ei vaidlusta keegi," märgib Kilk. Hiinasse suhtumise üle võiks mõtiskleda ka Eesti riik. "Kas Eesti huvi on arendada majandus- ja kaubandussuhteid või kohtuda näiteks dalai-laamaga? Muuseas, maailmas on umbes 5000 rahvust, kellest umbes 200-l on oma riik. Küsimus on, kas keskendume nende rahvuste abistamisele või on meil oma huvid ja tegeleme enda riigiga?" arutleb ta. Kilgil Hiinas ärihuvi pole, kuigi ta on sinna eksportimisele mõelnud.

Teder: põllumajandusel oleks võimalust. Hiina kaubandusäri vastu tundis enne viimast kriisi huvi ka hästi slaavi turge tundev suurettevõtja Hillar Teder. "Me proovisime Venemaa firma O'Key alt. Uurisime, kuidas võiks seal hüpermarketi-äri teha," selgitab ta. Hiina linnad kasvavad kiiresti ja poodide järele tekib nõudlus. "Ses mõttes on seal lihtne, et kui lähed linnavalitsusse, siis see ei käi nii, nagu Eestis mõeldakse - et pead minema, kingikotid käes. Seal sa ei saa enne tulema, kui nemad annavad kingid," räägib Teder ja lisab, et nemad said kohalikega jutule lihtsalt.

"Lähed linnapea juurde. Vana küsib: "Mida teha tahad?" Ütled: "Kaubandust!" Vana võtab plaani lahti: "Võime anda 14 krunti, kuhu teha hüpermarket, ja 40, kuhu teha kodupood." Ja käibki asi nii!" meenutab Teder mõne aasta tagust kogemust. O'Key minek Hiinasse jäi siiski ära, kuna kriis algas ja raha oleks investeerimiseks nappinud.

Tederi sõnul peaksid eestlased eelkõige muutma suhtumist. "Hiinas käimise mõte on meil tavaliselt see, et ostaks midagi odavalt ja müüks kuhugi Euroopasse maha. Tegelikult võiks mõelda, mida hiinlased osta tahavad. Kui seal igaüks saab dollari juurde, siis see on kohe 1,5 miljardit," selgitab ta ja lisab, et eelkõige võiks mõelda põllumajandustoodete ja üldisemalt toiduainete ekspordile. Arvestada tuleb seda, et kui prognoosi järgi on maailma rahvastik 2050. aastaks 9 miljardi inimese ringis, siis see kasv tuleb just Aasiast, märgib Teder.

Kalvi: kannatlikkust peab olema. Liviko loodab veel tänavu esimese partii Vana Tallinna ja Viru Valget Hiinasse saata. "Ärini pole veel jõudnud. Oleme olnud mitme potentsiaalse partneriga olukorras, kus peaaegu oleks kaupa saatma hakanud, aga pole veel saatnud," ütleb Liviko juht Janek Kalvi. Tema sõnul tasub Hiinas vaadata piirkondi, kus elatustase kõrgem ja kus saab müüa ka nn premium-tooteid. "Proovime kõigepealt Lõuna-Hiina rannikualadel ja Pekingis," räägib ta.

Samas märgib Kalvi, et nende ettevalmistus turule sisenemiseks on kestnud peaaegu 1,5 aastat, mis on väga pikk aeg. "Seal on vaja pealehakkamist ja soovi teisest kultuurist aru saada. Protsessid, mis Euroopas ja Ameerikas on kiired - teed hea hinna ja kui kvaliteet vastab, lähebki äriks -, võtavad Aasias kauem aega. Määrab see, kas sind hakatakse usaldama ja viimase juures on oluline, kuidas sa end ülal pead, ja kui empaatiline olla suudad," sõnab ta. "Fookus ainult ühele tehingule võib jätta kärsitu mulje ja sa kaotad tõsiseltvõetavust. Hiinlasi iseloomustab pigem see, et nad on sellised kestvusala inimesed, vaatavad väga pikalt ette ja ka Hiina riigi strateegia on vähemalt 100 aastaks tehtud," tõdeb Kalvi ning lisab, et nemad on peale EASi abi saanud ka välisministeeriumilt, Hiina saatkonnalt ning väliskaubanduse esinduselt Eestis.

Veskimägi: Narva jõe taga ka suur turg. Tööandjate keskliidu juht ja Standardi põhiomanik Enn Veskimägi nendib aga, et pole Hiina turgu vaadanudki. Hiina kahjuks räägib tema sõnul näiteks hiinlaste kavalus - vähemalt mööblitootmises on oht, et toodang ja tehnoloogia kopeeritakse ning hakatakse seda üle ilma odavamalt müüma. "Samal ajal on Narva jõe taga sama suur turg, aga seal meie delegatsioonid ei käi. Miks peaksin minema Hiinasse, kui Vene turg on sama suur ja kindlasti makstakse seal paremat hinda?" küsib ta.

Miks me ei suuda Hiinas midagi korda saata? Sellel on kaks põhjust. Esimene on hästi pragmaatiline.

Kuna Eesti on väike ja Eesti firmad on väikesed, ei ole nad maailma kontekstis erilised tegijad. Vastukaaluks on Hiina turg maailmas number üks-kaks. Selleks, et seal läbi lüüa, peab natuke globaalsemalt mõtlema ja maailma nägema.

Üldiselt Eesti ettevõtjad ei suuda haarata seda, et maailm on midagi enamat kui Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Rootsi. Teine põhjus - ei taheta aru saada ja mängida nende mängureeglitega, mis Hiinas on. Arvatakse, et äri tegemine ja turule pääsemine käib samamoodi nagu Euroopas. Kui keegi on kuskil õnnestunud - näiteks on ta Soomest alustanud, Skandinaaviasse jõudnud ja siis Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal midagi korda saatnud -, siis on ta surmkindel, et täpselt samamoodi peaks ta käituma ka Hiinas. See on väga suur viga.

Hiinas on oma kombed ja reeglid. Kui nende reeglite järgi ei mängita ja nendest aru ei saada, ei tehta neid endale selgeks, siis Hiina ärikultuuri omapära on see, et sind ei võeta omaks. Ja sellistega, kes ei viitsi nende pilli järgi mängida, nad tegemist ei teegi. Need, kes on võtnud vaevaks natuke uurida, kuidas see asi seal käib, need on isegi õnnestunud. Turg on suur ja rikas, seal on väga palju raha ja jube popp on praegu tarbida importkaupa, eriti Lääne, sh Euroopa kaupa. Kusjuures ei ole vaja suuri koguseid taga ajada. Võimalik on ka ühe linna või linnaosa piires tegutseda.

Üks keskmine Hiina linna linnaosa on sama suur kui kogu Rootsi turg. Ei pea üldse kogu territooriumi haarama, võib leida endale niši.

Hiina on meie jaoks tähtsaim hankemaa, kuna ostame sealt palju toorainet. Praegu on Hiina oluliselt kallim ja ärikeskkond on palju muutunud võrreldes 2005. aastaga (kui Wendre Hiinaga koostööd alustas - toim).

Müügiga me seal tegelenud ei ole. Et seal konkureerida, läheks logistika kulukaks. Võib-olla oleks meil võimalik müüa väga tugeva brändiga kaupa, sest masstoodanguga pole mõtet Hiina endaga meie valdkonnas konkureerida (tekstiilitooted - toim).

Teeme seal lihtsaid pooltooteid, mitte valmistoodangut. Valmistoodangu masinaparki meil seal polegi. Eestist Hiinasse tootmine eeldaks meie valdkonnas brändiväärtusega toodangut.