Uudised
Birjo Must
25. september 2011 kell 21:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tehase rajamine Iraaki kukkus läbi

"Tol hetkel seisis meile lähedal üks Iraagi mõjuvõimas perekond, kes arvas, et võiks Iraaki ühe tehase teha," rääkis ettevõtte üks omanikest ja juht Tiit Porkveli, miks otsustas kolme ettevõtja loodud Eur-Invest Group OÜ 2009. aastal rajada tehase just sellesse riiki.

Kuna turg tundus ahvatlev, hakati otsima kubermange, kuhu sobiks plasttorutehas rajada. Iraagis valitses aga sel ajal keeruline poliitiline olukord, kuna valimised kestsid 2010. aasta märtsist kuni uue valitsuse moodustamiseni jõulude ajal.

"Kõik pistsid pea liiva alla, ei avaldatud enam arvamust ega julgenud midagi otsustada," tõi Porkveli välja põhjuse, miks eestlased esmapilgul ahvatlevast projektist loobuma pidid.

Hea, et tulema sai. Porkveli hinnangul on Iraak suhteliselt turvaline, kui just ise teravaid elamusi otsima ei lähe. "Kuna saime ise oma sidemetega ministrite tasandile välja, siis tundus sel hetkel kõik roosiline," rääkis juht.

Ettevõte saatis ühe juhatuse liikme kohapeale paariks kuuks elama, see andis veelgi enam aimu araablaste ärikeskkonnast. Keeruliseks muutis olukorra ka asjaolu, et kogu valitsemine on sugulussidemete ja usu kaudu seotud.

"Eks olime ise ka sinisilmsed, praegu me enam niimoodi ei teeks," tunnistas Porkveli. "Mitte sellepärast, et need valimised tegid meile oma pikkusega karuteene, vaid saime aru araablaste tahtmistest ja arusaamadest äri teha."

Porkveli sõnul ootavad iraaklased esimese hooga abi välisinvestoritelt, kuigi Iraagi abistamiseks on olemas rahvusvahelised fondid ja IMFi tähtajaline rahaeraldus riigi ülesehitustöödeks.

Lisaks makstakse Iraagis palgad enne töö tegemist ette ning ka renditasud ei ole juhi sõnul võrreldavad meie büroode rendihindadega. Kuna kohalike jõududega on seal raske ehitada, siis peaks sellises riigis ehitama oma kontrolli all olev firma.

"Praegu võin öelda, et jumal tänatud, et ilma suuremate kahjudeta pääsesime," lausus Porkveli, mööndes, et mõni miljon krooni tuli siiski kahjusid kanda.

Müümisel on tarvis ettemaksu. Kui sinnapoole üldse vaadata, siis ilma riigi garantiita ei tasu Porkveli arvates seal midagi tegema hakata. Ka selle garantiiga pole tegelikult miski kindel ning sellepärast oma rahaga sinna riskima minna ei tasu, tunnistas ta.

"Saime teada Iraagi riigi rahastamispoliitika ja -allikaid ning seal ei saa ilma riigi otsuseta suuri asju teha," lausus Porkveli.

Samas võib ettevõtja soovitusel sinna müüa või vahendada ikka, sest inimeste käes raha on. Arvestama peaks aga sellega, et nagu Venemaalgi, ilma ettemaksuta sinna midagi müüa ei tohi. Lisaks on seal peaaegu olematu krediteerimispoliitika ning kogu tegevus käib sularahas.

"Selle koha pealt õuduste maa, ütleksin praegu," ütles Porkveli.

Plasttorutehas hoopis Ukrainasse. Enam kui aasta tagasi alustati samasuguse tehase projekti elluviimist hoopis Ukrainas. Investeering uude tehasesse ulatub üle paarikümne miljoni euro ning tööd pakutakse 60-80 inimesele. "Ukraina asub meile hulga lähemal ning seal on risk märksa väiksem. Iraagiga võrreldes on see tsiviliseeritum maa," loetles Porkveli põhjuseid.

Tehase ehitusel tehakse koostööd Hillar Tederi ning Toomas Lumani firmadega. "Praegu oleme investeerimislepingu läbirääkimiste faasis ja kui kõik hästi läheb, siis olen ma seda meelt, et järgmise aasta suveks on sealt toodang tulemas," rääkis juht.

Ukrainasse otsustati tehas rajada eelkõige seetõttu, et ühtegi analoogilist tehast, mis suuremõõdulist plasttoru teeks, Porkveli seal ei tea. Kuna turg on aga suur, siis hakatakse sinna väljastama projektipõhist toodangut.

Iraagi rindel pole Eur-Invest Group siiski tegevust päriselt ära lõpetanud. "On uued eesmärgid ja uued võimalused. Nendest (räägime - toim) siis, kui on tulemus," lausus Porkveli.

Seal on äri ajada keeruline, sest kultuur on ikkagi väga palju erinev sellest, mis meil siin. Kui meie oleme harjunud sellega, et asjad toimuvad nii nagu kokku lepitud, siis seal tullakse kohale siis, kui aega on. Kindlasti tuleb arvestada tohutult suurema ajakuluga kui Euroopas.

Kui nendega leping teha, siis oma lubadustest nad kinni ei taha pidada. Neil on ka lubatud kõrvalekaldeid lepingust siia-sinna. Kui lepinguvaidlusesse sattuda, siis seda äri pole seal enam võimalik teha. Asjad lahendatakse kas isiklike suhete tasandil või pakid oma asjad kokku ja lähed minema.

Raha keerutab seal väga väike võimul olev grupp ning kõik teavad kõiki. Kui äri hakata tegema ühe ringkonnaga, siis teistega enam teha ei saa. Kui tahad suuri tehinguid teha, siis pead teadma just neid, kes on valitsevates perekondades.

Kannatust peab olema kõvasti ja paljudel katkeb kannatus tunduvalt varem. Me oleme ise panustanud sinna kaks aastat aega. Pidime seal just sõlmima lepinguid, kuid nüüd tulid suured restruktureerimised ning asjad pandi 6-8 kuuks seisma. Nende mentaliteet on selline, et asjad liiguvad siis, kui neile sobib.

Usun, et uute generatsioonide pealetulekuga on asjad rahvusvahelisemaks muutumas ja kõik liigub positiivses suunas.