Eurokriis: kiired ja karmid sanktsioonid teevad head

On kaunis õhtu jahtklubi kodusadamas. Selle katkestab järsult naaberpaadi kapten, kes muidu küll igatepidi vahva mees, kuid nüüd, gaas põhjas, kaldale kihutab, poide vahel manööverdades kahele puust iludusele sisse sõidab ja need niiviisi pihuks ja põrmuks teeb. Seejärel lehvitab paadisillalt ja vabandab: "Ma ei märganud, et kiirus liiga suureks läks!" Klubi juhatus arutab vahejuhtumit igakuisel koosolekul, kuid otsustab asja sinnapaika jätta, kuna "see võib ju kõigiga juhtuda".

Sama lugu kordub aga veelgi. Suve lõpuks on juba pooled klubi jahtidest puruks sõidetud, kuna kroonilisel kiiruseületajal on lubatud endisel kombel jätkata. Eksklusiivsetes klubides hoitakse olukord kontrolli all sanktsioonide abil. Kes tahaks riskeerida ja oma mainet rikkuda, kui teda ähvardab eluks ajaks klubist väljaviskamine?

Euroopa Liidu laienemisega kaasnes soov muuta Euroopa ajalugu. Reeglid kehtestati kiirustades ning lepingud allkirjastati umbropsu. Kiirus tekitab ju teadagi vead ning strateegiaid on ennegi ilma suurema kärata muudetud.

Ka praegusele olukorrale Euroopas pakutakse endiselt plaastri-stiilis lahendust. Selle asemel, et probleemide olemusse süüvida, püütakse vigu lihtsalt kinni lappida. Maastrichti lepingu suurim viga on, et see ei kohusta reegleid rikkunud osapoolt üleastumisi kuidagiviisi hüvitama.

Eelarvedefitsiit ei oleks tohtinud ületada kolme protsenti riigi SKTst. Eurotsooni riikidest on seda suutnud saavutada vaid Soome, Luksemburg ja Eesti. Isegi võimsate asutajaliikmete Saksamaa ja Prantsusmaa kaatrid on korduvalt paadisilda ramminud. Ning auväärsete eeskujul õpivad nooremad klubiliikmed ruttu sarnased kombed ära.

ELi lepingu reeglite rikkumist tuleks sanktsioonidega karistada. Investori vaatenurgast on kõige vastumeelsem vaadata, kuidas sadamakai parlament probleeme endiselt ilma liidrita arutab. Kui reeglid on olematud, on ka tulemused samalaadsed. Karmiks meetmeks oleks näha ette näiteks viieaastane periood, mille jooksul peab eksinu oma eelarvedefitsiidi viima kolme protsendini või alla selle. Loomulikult teeks see haiget. Veelgi enam, riigid, kes seda teha ei suuda, kaotaks suveräänsuse. Kõigepealt kaotaks nad õiguse oma riigi eelarvet koostada ja seejärel ka õiguse makse koguda. Alternatiiviks oleks klubist vabatahtlik lahkumine. Rahvusparlamendid peaks tõsiselt kaaluma, kas tasub kuuluda klubisse, mille reegleid nende riik järgida ei suuda, ning mis võiks seetõttu ära võtta osa riigi enesemääratlusõigusest. Nõrk riik peaks pidevalt arvestama oma valuuta, rahandus- ja finantspoliitika eeliseid eurotsooni pakutava inflatsioonistabiilsuse ja ennustatavusega.

Lahendus. Investori vaatenurgast oleksid just sellised tugevad sanktsioonid ja järelevalve piisavalt hirmutavad, et spekuleerijad oma tegusid hoolikalt kaaluma panna. Riigivõlakirjainvestorid saaks keskenduda iga konkreetse eurotsooni riigi majanduspoliitikale ja suutlikkusele viia ellu ELi kriteeriumitele vastavat majanduspoliitikat. See oleks kindlasti ka tugevate eurotsooni riikide huvides, kuna spekuleerijate rünnakutest põhjustatud turuhalvatus ja lõppinvestorite hullumeelne müügisurve on usalduse jäädavalt hävitanud. Praegu on osa tugevate eurotsooni riikide usaldusest juba läinud. Kui ületataks aga stabiilsuse ja kasvu pakti kehtestatud valitsuse võla ülempiiri (60% SKTst), ei tohiks see kohe karistust kaasa tuua, kuna vaid mõni riik on viie aasta jooksul suutnud alla selle limiidi püsida. Kuid soovi korral on võimalik eelarveid ka lühemas perspektiivis tasakaalustada.

Probleemid jäävad. Praegune komme pidevalt uusi ametlikke teadaandeid koostada, kriisimehhanisme ja fonde moodustada, ei lahenda probleeme. Turud haistavad vere lõhna ja kompavad piire. Praegu on piiriks ilmselgelt EFSFi 440 miljardit eurot ja Euroopa Keskpanga suutlikkus osta järelturult probleemsete riikide võlakirju.

Isegi kui reeglid on alguses hooletult koostatud, peab olema võimalik neis muudatusi teha. Itaalia ja Hispaania riigivõlad (2,5 triljonit eurot) on juba intressitasemetel, kus turule sisenemine pole iseenesestmõistetav. See on niivõrd ohtlik võrrand, et eurotsooni riikidel ei tasuks sellega mängida. Kui nad seda teevad, on klubi omadega õhtul.

Aga mis siis jahtklubist sai? Klassikaliste võistlusjahtide omanikud vaatasid seda jama natuke aega pealt ja tegid lõpuks oma klubi.