Lihatootjate arengut kammitseb toorme kallinemine

Kõik märgid näitavad, et sealihatoodete tooraine jääb kõrgele tasemele ka 2012. aastal. Väljapääsuna, et käivet enam-vähem stabiilsena hoida, näevad tööstused aina rohkem odavama hinnaklassi toodete valmistamist. Piltlikult öeldes tähendab see toodete sisse üha suurema jahukoguse segamist. Kriisi haripunktis kahe aasta eest näiteks Rakvere Lihakombinaat seda juba tegi, tuues "tarbija soovil" turule kotleti- ja hakklihasegu, milles liha osakaal vaid 65%, ülejäänu moodustab seapekk ja sojajahu. Viimase uudisena juurutati hiljaaegu tootmisse sootuks vaid 6protsendilise sealihasisaldusega Nimeta keeduvorst, mille põhiollus on kanalihamass ning mida müüakse poodides kaalukaubana. Analoogne 30% kanalihamassi ja 7% sealiha sisaldav keeduvorst Vene on ka Atria Wõro lihatööstuse tootevalikus.

Ka Maag Lihatööstus plaanib eelolevaks talvehooajaks traditsiooniliste lihast ahjuvorstide kõrvale tanguvorsti ja praevorsti, mille põhiline komponent on liha asemel hoopis kartul.

Sealiha tooraine on 100% pärit Eestimaalt. Lihatootjate puhul on positiivne asjaolu, et vähemalt sealihatooted on valmistatud Eestimaal toodetud sealihast. Kuna seakasvatuses valitseb praegu päris kõva ületootmine, siis suudavad põllumehed meie tööstusi sealihaga täies mahus varustada. See aga ei pruugi söödahindade kasvades nõnda jääda, sest kui siseturule müük ühel hetkel enam ikka omahinda ei kata, tuleb otsida toodangule turustusvõimalusi piiri taga. Juba praegu rändab aastas hinnanguliselt 100 000 siga Venemaale.

Suuremad lihatööstused kasvatavad oma tooraine ise, et mitte sõltuda tarnijate parima hinna otsingutest. See leevendab mõnevõrra hinnatõusu, sest siis on üks n-ö mittejuhitav hinnatõusukomponent elimineeritud. Kuid ikkagi jääb teravilja-, kütuse- ja energiahinna tõus.

Loomulikult seisab lihatööstuse ees ambitsioonikas ülesanne tõhustada tootlikkust, vähendada kulusid ja suurendada eksporttoodangu osakaalu.

Eesti Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp on seda meelt, et tööstuste tähtsamaid kohustusi tarbijate ees on nende nõudmise rahuldamine, sh nõudluse rahuldamine erineva sissetulekuga inimestele.

"Toota tuleb kõigile ja erinevaid tooteid - on tarbijaid, kes ostavad odavamaid toiduaineid ja tarbijaid, kes saavad endale lubada kõige kvaliteetsemaid ja kallimaid tooteid," rääkis Potisepp. "Eesti tarbijaid iseloomustab veel see, et kohe, kui tekib rahaliselt võimalusi juurde, lubatakse endale meelepäraseid kodumaiseid tooteid."

Kodumaine liha tuleb üha kallimalt kätte. Potisepp lisas, et ettevõtted peavad olema paindlikud ja nägema ette muutusi - selleks tellitakse hirmkalleid turu-uuringuid, et tajuda suundi, kuhu tarbijate eelistused võivad minna. Ta nõustus, et tooraine hind kandub otseselt üle iga toote lõpphinda.

"Tore on kasutada eestimaist toorliha, kuid seda juhul, kui tarbijad on nõus selle kinni maksma. Praegu see kahjuks nii pole ja tööstused on sunnitud otsima samaväärset toorainet, kuid oluliseks teguriks on hind," selgitas Potisepp. "Kohaliku tooraine kasutamine on pigem psühholoogiline lisaväärtus kui esmavajadus."

ASi Atria Eesti liha divisjoni direktor Margus Milk ütles, et liha ja sellest valmistatud tooted on läbi aegade olnud eestlaste jaoks üks olulisi toiduaineid, mistõttu ta avaldas lootust, et tulevikus liha tarbimine oluliselt ei vähene.

"Jah, viimase aastaga on väga järsult kallinenud teraviljad, sh loomasöödad, mis omakorda on avaldanud otsest mõju liha omahinna kujunemisele," nentis ta. "Seoses kõrgemate loomasööda hindadega on Euroopas liha tootmismaht vähenenud ning nõudlus teatud tooraineliikide osas on turul juba suurem, kui tootjad seda pakkuda suudavad."

Margus Milk leiab, et lihatoodete turg on hinnatundlik, sellepärast tuleb tootjatel üha enam arvestada tarbijate ostuvõimalustega.

"Kindlasti jäävad tulevikus alles kõrge lihasisaldusega tooted, samaaegselt pakuvad tootjad ka soodsama hinnaga toidukraami, milles on lihasisaldus väiksem," tõdes ta.

Rakvere Lihakombinaadi juhatuse esimehe Anne Mere sõnul on ainuüksi vorstitoore kevadega võrreldes 30% kallinenud ning suure tõenäosusega jääb lihatoorme hinnatase kõrgeks ka järgmisel aastal.

"Kui headel aastatel oli meie rentaablus 4%, 2009. aastal langes miinusesse, siis nüüd oleme suutnud nullis püsida, eelmisel aastal oli ettevõtte kasumlikkus marginaalne," selgitas Anne Mere suurenevate kulude tagajärgi. "Aga kallinevad ka teised asjad - elekter näiteks kallines meie jaoks pärast vabaturule üleminekut 30%, sel aastal moodustab Rakvere LK elektrikulu 1,7 miljonit eurot, teist samapalju kulub maagaasile."

Tema kinnitusel on ettevõtte lähemate aastate eesmärk tõsta efektiivsust ning olla valmis mahtude kasvuks. Samuti loodab ta selle aasta lõpuks saada kätte 2008. aasta tootmismahu.

ASi Nõo Lihatööstus juhataja Toomas Kruustükk tõdes, et tõesti on sel aastal tooraine ja abimaterjalid kallinenud üle 30%, rääkimata energia ja kütuse hinnatõusust. "Nõo Lihatööstuse eesmärk on pakkuda puhtast lihast valmistatud tooteid, mis eeldab, et me ei kasuta näiteks kondilihamassi ega otsi muid liha asendusaineid," iseloomustas Kruustük. "Töötame selle nimel, et muuta tootmist efektiivsemaks, kuid paraku ei saa me võistelda väliskapitalil põhinevate lihatööstustega, kes võivad turuosa võitmise nimel müüa alla omahinna."

Ta märkis, et lahendus ei peitu odavama tooraine kasutuselevõtus, sest selle tulemusena langeb toote kvaliteet, mis ei ole kooskõlas ettevõtte kaubamärgi põhimõtetega.

Seakasvatuses on Kruustüki hinnangul veel väpalju ära teha. Praegu pööratakse suurt tähelepanu müügile Venemaale, kuid ei keskenduta omahinna alandamisele. See on tema arvates lühinägelik.

Otsitakse küll alternatiive, kuid liha siiski jääb. ASi Maag Lihatööstus juhatuse esimees Olle Horm usub, et liha oli, on ja jääb eestimaalaste toidulauale. "Toiduainetööstus on kohaliku iseloomuga, mistõttu suuri muutusi ma ei prognoosi. Küll võib juhtuda, et kui mõni ettevõtja leiab kuskilt endale sobivama tehingu, ta selle ka teeb," märkis Horm. "Geograafilise asendi ja meie suure naabri maksupoliitika eripära tõttu jätkub massiline elussigade väljavedu Venemaale."

Horm kinnitas, et näiteks tootevalikkusse ilmunud tangu- ja kartulivorstid on pigem alternatiivtootena kui liha aseainena mõeldud.

"Toidutööstus on stabiilne ja jääv äri - ka saja aasta pärast läheb inimestel kõht tühjaks. Ja viimase saja aasta jooksul pole Eesti või Euroopa olulisemates toitudes suuremat muutunud," märkis Horm. "Liha pole mingi luksuskaup, see on igapäevane toit, milleta karmil põhjamaal kuidagi hakkama ei saa."

Viimase kümne aastaga on turult kadunud hulk toiduainetööstuse ettevõtteid, mis ei suutnud piisavalt investeerida ja oma tootmist ja turundust kaasajastada. Võib prognoosida, et ettevõtete omanikeringi ja struktuurimuutused lähiaastatel jätkuvad.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) korraldatud uuringust selgus, et suurte investeeringute kõrval, mida Eesti toiduainetööstus on teinud oma tootmise vastavusse viimiseks tänapäevaste sanitaar- ja hügieeninõuetega, on kahjuks vähe tähelepanu pööratud tootmise efektiivsusele.

Tootmise efektiivsus väljendub otseselt tarbijani jõudva toidu hinnas. Eesti toiduainetööstusele iseloomulik vähene spetsialiseeritus ja väikeste tootmismahtudega lai sortiment kergitab paratamatult omahinda. EKI uuringus kinnitasid paljud toiduainetööstuse ettevõtjad, et juba praegu on kohaliku tööstuse pakutav sortiment enamiku toodete puhul kas liiga lai (toodetakse ühes tootegrupis tarbija jaoks väga raskesti eristuvaid, eri nimetustega tooteid) või piisav.

Eesti toiduainetööstuse ettevõtete tootearendus peab lähiaastatel astuma uude etappi. Eesti majanduse kohanemisel Euroopa turuga on ette näha mitmete kulude suurenemist (tooraine, töötasud, energia, amortisatsioon jm). Eesti põllumajandussaaduste ja toidukaupade hindadel ei ole enam väga palju tõusuruumi - seega ainukeseks arenguteeks on tootmise efektiivsuse kasv. Ainult eurotoetuste kasvule lootma jäädes võib tootja väga pettuda.

Lihatootjad peavad tegelema tarbija teadlikkuse tõstmisega turul pakutavate toodete osas. Täpsemini selles osas, mida tooted sisaldavad, oskust lugeda ning teadvustada toodete pakenditele kirja pandud infot õigesti.

Võtame näiteks täissuitsuvorstid. Oluline on teha vahet kõrgema veesisaldusega ning madalama veesisaldusega (kuni 40%) täissuitsuvorstidel. Sisuliselt kannavad mõlemad täissuitsuvorsti nime, kuid siin tulevad ilmsiks suured erinevused toodete kvaliteedi osas. Kõrgema veesisaldusega täissuitsuvorstid on katsudes pehmemad, võivad sisaldada kondilihamassi, sojajahu jms. Hinnaerinevused nende vahel pole kuigi suured, kuid organismile vajaliku kättesaadava liha sisaldus kõrgema veesisaldusega täissuitsuvorstides kasutatavate lisaainete tõttu jääb väheseks.

Linnulihamass ei ole linnu rinnafilee, vaid tehtud rümpadest, millest on eemaldatud kõik täisväärtuslik liha. Sisuliselt on tegu pressitud liha pastaga, mis koosneb luuüdist ning kõigist linnu sisikonna jääkidest.

Tuleb rõhutada, et inimesed ei tee tänapäeval enam nii rasket füüsilist tööd nagu vanasti, mistõttu tuleks süüa pigem vähem, kuid kvaliteetset liha.

Öeldakse, et liha on toitude kuningas. Antud juhul ma päris ei jaga seda arvamust - eestlaste toidulaual on liha olnud alguste algusest üks olulisemaid toidutegemise komponente ja kuna inimene on oma olemuselt segatoidusööja, siis sööb ta ka liha.

Osa n-ö täislihatooteid võib küll muutuda nii kalliks, et tarbijad ei pea mõistlikuks neid enam osta ja hakatakse kasutama rohkem värsket toorainet või tehakse ise marinaadid, aga naljalt lihast ja lihatoodetest ei loobuta. Pealegi peab organism saama nii loomseid kui ka taimseid toiduaineid ja liha on mineraalainete poolest eriti väärtuslik, on oluline valguallikas ja vitamiinide allikas (B ja B12, rasvasemas ka A vitamiini).

Muutuda võivad tarbijate eelistused erinevate lihaliikide osas, sest eelistusi suunab maitse-eelistus eelkõige, kuid ka tervislikkusest teadlikkus ja kättesaadavus ja kindlasti ka hind. Kes eelistab sealiha, kes veiseliha, kes linnuliha - see sõltub tarbijatest.