Mis tegi Steve Jobsist Steve Jobsi ja mida sellest õppida?

Steve Jobs 2005. aastal Stanfordi ülikoolis:

Mul on au täna siin, teie ees, maailma ühes paremas ülikoolis, olla. Mina ei lõpetanud ülikooli. Tõele au andes on see lähim, mis ma ülikooli lõpetamisele olen olnud. Tahan teile täna oma elust kolm lugu rääkida. Lihtsalt. Ei midagi suurt. Lihtsalt kolm lugu.

Esimene lugu on sellest, kuidas omale suur pilt kokku panna.

Kukkusin Reed´i Kolledžist välja peale kõigest kuuekuulist õppimist, kuid jäin sinna veel 1,5 aastaks vabakuulajaks. Miks ma välja kukkusin?

See kõik sai alguse juba enne minu sündi. Mu bioloogiline ema oli noor, vallaline tudeng ja ta otsustas mind adopteerimiseks anda. Ta leidis, et mind peaks kindlasti adopteerima keegi, kes on lõpetanud ülikooli. Nii ta siis lõigi kõik tingimused, et ma satuks advokaadi ja tema abikaasa perre. Paraku, minu sündides, otsustas paar, et nad tahavad hoopis tüdrukut. Nii said mu vanemad, kes olid tollal ootenimekirjas, keset ööd kõne teemal „Meil on siin üks soovimatu beebipoiss. Soovite teda?“ ja nemad vastasid „Aga loomulikult“. Mu bioloogiline ema sai hiljem teada, et mu ema ei lõpetanud kunagi ülikooli ning mu isa ei lõpetanud kunagi keskkooli.

Mu ema keeldus adopteerimispaberitele alla kirjutamast ja leebus vaid mu vanemate lubaduse peale, et ma lähen mingil päeval ülikooli.

Ja 17 aastat hiljem ma astusingi ülikooli. Aga naiivselt valisin kolledži, mis oli pea sama kallis kui Stanford ja mu töölisklassist päris vanemate säästud kulusid minu õppemaksule. Peale kuut kuud ei näinud ma selles väärtust tõusvat. Mul polnud aimugi, mida oma eluga teha tahan või kuidas ülikool seda mulle selgemaks aitab teha.

Niisiis otsustasin välja kukkuda ja uskusin, et kõik saab korda. Tollal oli see üsna hirmutav, kuid täna sellele tagasi vaadates oli tegemist ühe mu parematest otsustest. Sel hetkel, kui otsustasin loobuda, sain loobuda ka loengutest, mis mind ei huvitanud ning osalesin vaid nendes, mis olid huvitavad.

Kõik ei olnud siiski nii romantiline. Mul ei olnud ühikatuba, nii magasin sõprade põrandatel, viisin Coca-Cola pudeleid taarakokkuostu ning jalutasin igal pühapäeval 10 kilomeetrit, et Hare Krishna templis üks korralik eine nädalas süüa. Ma armastasin seda kõike ja enamik, millele ma oma uudishimu järgides otsa komistasin, osutus hiljem hindamatuks. Toon ühe näite.

Reedi Kolledž pakkus tollal vast riigi parimat kalligraafiaõpet. Ülikoolilinnakus oli iga poster seinal ja iga silt lauasahtlil käsitsi kujundatud-kirjutatud. Kuna olin välja kukkunud, ei pidanud ma enam tavatundides käima, ja nii otsustasingi kalligraafia selgeks õppida. Õppisin kirjastiilide kirjapilti, kuidas mängida erinevate tähekombinatsioonide vahele jääva ruumiga ja mis teeb heast trükikunstist suurepärase. See oli ilus, ajalooline, kunstiliselt peen, jäädes teadusele kättesaamatuks. See kütkestas mind.

Samas ei olnud sellel isegi lootust praktiliseks väljundiks mu elus. Kümme aastat hiljem, kui disainisime uut Macintoshi arvutit, tuli see kõik mulle meelde. Ja me kasutasime seda kõike Maci disainimisel, millest sai esimene ilusa tüpograafiaga arvuti. Kui ma poleks ülikoolis sellele loengule sisse astunud, poleks Macil ei erinevaid kirjastiile või proportsionaalsete vahedega tähti. Ja, kuna Windows selle Maci pealt maha kopeeris, poleks seda olnud ilmselt ühelgi arvutil. Kui ma poleks ülikoolist välja kukkunud, poleks ma kunagi jõudnud sinna kalligraafialoengusse ja arvutitest ei leiaks täna sellist suurepärast trükikunsti nagu neist leiab. Muidugi oli tollal raske tuleviku jaoks pilti kokku panna, kuid see oli vägagi selge kümme aastat hiljem toimunule tagasi vaadates.

Ehk siis, sa ei saa punkte omavahel ühendada ehk pilti kokku panna tulevikku vaadates, vaid ainult tagasi vaadates. Nii peadki uskuma ja usaldama, et erinevad punktid sinu tegevusest muutuvad tervikuks su jaoks tulevikus. Pead uskuma millesegi – kõhutundesse, saatusesse, ellu, karmasse, millesse iganes. See lähenemine pole mind kunagi alt vedanud ja on mu elu palju muutnud.

Minu teine lugu on armastusest ja kaotusest.

Ma olin õnnega koos – leidsin oma armastuse noorena. Alustasime Woziga (Steve Wozniak) Apple´iga mu vanemate garaažis kui olin 20. Tegime rasket tööd ja 10 aastaga kasvas Apple meist kahest garaažis 2 miljardit dollarit väärt olevaks firmaks, mille palgal 4000 töötajat. Olime äsja valmis saanud meie kõige suurepärasema saavutuse – Macintoshi arvuti – ja aasta varem olin mina saanud 30. Ja siis sain ma kinga.

Kuidas on võimalik, et saad kinga firmast, mille sa käivitasid? Noh, Apple´i kasvades palkasime neid, keda pidasime andekaks, juhtima firmat koos minuga. Esimene aasta mööduski suurepäraselt, kuid siis hakkasid meie visioonid tulevikust lahknema ja me läksime tülli. Juhatus toetas uut juhti ja mina langesin kolmekümnesena ettevõttest välja. Ja langesin väga avalikult. Mis oli mu täiskasvanuelu siht, oli kadunud. See oli kohutav.

Mõned kuud ei teadnud ma, mida teha. Tundsin, et olin vedanud eelmist ettevõtjate põlvkonda alt – et olin mulle usaldatud teatepulga maha pillanud. Kohtusin David Packardi (HP asutaja) ja Bob Noyce´iga (Ränioru mitteametlik linnapea ja mentor põlvkonnale ettevõtjaile, kaasa arvatud Jobsile - toimet.) ja püüdsin vabandada, et asjad sedasi koledal kombel tuksi keerasin. See oli väga avalik ebaõnnestumine ja mõtlesin isegi ärakolimisele.

Samas hakkas mulle siiski midagi koitma – jumaldasin endiselt seda, mida tegin. Apple´iga juhtunu ei muutnud seda mitte üks põrm. Mind oli küll eemale tõrjutud, kuid endiselt olin armunud. Nii otsustasingi uuesti alustada.

Tollal ei näinud ma seda, kuid Apple´ist vallandamine võis olla parim asi, mis minuga elus juhtunud on. Edukas olemise surve asemel tundsin hoopis uuesti alustaja kergust. See vabastas mind ja suunas mind ühte mu elu loovamasse perioodi.

Järgmise viie aastaga käivitasin firmad nimega NeXT ja Pixar ning armusin naisesse, kellest sai mu abikaasa. Pixar tegi maailma esimese arvutiga loodud täispika animatsiooni Lelulugu ja on täna üks maailma edukamaid animatsioonistuudioid. NeXTi ostis ära Apple, mina naasesin Apple´isse ja NeXTis loodu on täna Apple´i renessansi taga. Meil on Laurene´iga suurepärane perekond.

Olen üsna kindel, et midagi sellist poleks juhtunud, kui ma poleks Apple´ist kinga saanud. See oli mõru maitsega rohi, kuid patsient vajas seda. Mõnikord saadki elult tellisega vastu pead. Ära kaota usku.

Olen veendunud, et mind hoidis käigus ainult see, et armastasin seda, mida tegin. Pead leidma selle, mida jumaldad ja armastada. See kehtib nii töö kui kaaslaste kohta. Su töö täidab suure osa su elust ja ainus viis sellega rahul olemiseks on uskuda, et teed suurepärast tööd. Ainus viis suurepärase töö tegemiseks on teha midagi, mida sa armastad. Kui sa pole veel sellist tööd leidnud, jätka otsinguid. Ära jää passima. Nagu kõigi südamega seotud asjadegi puhul, sa tunned selle ära, kui selle leiad. Ja, nagu ikka suurepäraste suhete puhul, muutub see aastatega üha paremaks. Nii et otsi edasi. Ära jää passima.

Mu kolmas lugu on surmast.

17aastasena lugesin tsitaati „Kui elad oma iga päeva nii, nagu see oleks viimane, on sul ühel päeval kahtlemata õigus“. See avaldas mulle muljet ja sellest hetkest alates, viimased 33 aastat, olen igal hommikul peeglisse vaadates endalt küsinud „Kui täna on mu elu viimane päev, kas ma tahaksin teha seda, mida ma täna tegema hakkan?“. Kui vastus on mitu päeva järjest „Ei“, tean ma, et pean midagi muutma.

Teadmine, et ma suren peagi, on olnud mul kõige parem vahend aitamaks mul elus suuri otsuseid langetada. Sest pea kõik – välised ootused, uhkus, hirm häbi ja läbikukkumise eest – kaovad surma ees. Alles jääb vaid see, mis on tõesti tähtis. Meelespidamine, et sa sured kunagi, on parim viis vabastamaks end kaotuse hirmust. Surma ees oled juba alasti, pole ühtki põhjust oma südame hääle eiramiseks.

Umbes aasta tagasi diagnoositi mul vähk. Mulle tehti analüüsid kell 7.30 hommikul ja leiti kasvaja kõhunäärmes. Tollal ei teadnud ma isegi, mis asi kõhunääre on. Arstid ütlesid mulle, et see on üsna kindlalt ravimatu vähk ja et mul on elada mitte enam kui 3-6 kuud. Mu arst soovitas mul koju sõita ja oma asjad korda ajada. See tähendab arstide keeles öelduna, et ma olen suremas. See tähendab, et öelda oma lastele alles jäänud kuude jooksul kõike, mida olid plaaninud neile järgmise 10 aasta jooksul neile rääkida. See tähendab lahtiste otste kokku sõlmimist, et perel oleks võimalikult lihtne. See tähendab hüvastijätmisi.

Elasin selle diagnoosiga päeva. Samal õhtul tehti mulle eluskudede uuring, kus mu kurgust suruti mu kõhtu endoskoop ja nõelaga võeti kõhunäärmest mõned proovid. Olin tuimestuse all, kuid mu naine, kes oli samuti kohal, ütles, et kudesid mikroskoobi all uurinud arstid hakkasid nutma. Selgus, et see oli selline vähk, mida saab operatsiooniga ravida. Mulle tehti operatsioon ja praegu on minuga kõik korras.

See on kõige lähem, mis ma olen surmale olnud, ja loodan, et see on ka kõige lähemal, kuhu ma järgmiste dekaadide jooksul satun. Seda läbi elanuna saan nüüd teile veidi kindlamalt öelda, et surm on midagi praktilist, mitte ainult intellektuaalne kontseptsioon.

Keegi ei taha surra. Isegi inimesed, kes tahavad taevasse minna, ei taha sinna jõudmiseks surra. Ja samas on surm meie ühine saatus. Kellelgi pole õnnestunud selle eest põgeneda. Ja nii peabki see olema, sest surm on tõenäoliselt elu parim leiutis. Samas on see ka elu muutja. See teeb uuele ruumi. Praegu olete teie need uued, kuid varsti, üldse mitte väga kauges tulevikus, olete te vanad ja teete omakorda uutele tulijatele ruumi. Vabandan, et seda niivõrd dramaatiliselt esitan, kuid nii see on.

Teie aeg on piiratud, nii et ärge raisake seda kellegi teise elu elamiseks. Ärge takerduge dogmadesse, püüdes elada teiste arvamuse järgi. Ärge laske teiste arvamuse häälel oma sisemist häält summutada. Kõige tähtsam, jälgige julgelt enda südant ja sisetunnet. Nemad, mingil moel, teavad, kelleks te päriselt saada tahate. Kõik muu on teisejärguline.

Kui ma olin noor, ilmus üks suurepärane väljaanne nimega The Whole Earth Catalog (Kogu Maailma Kataloog), mis oli minu põlvkonna üks piiblitest. Selle asutas tüüp nimega Stewart Brand. See oli omal moel Google paberkandjal. 35 aastat enne, kui Google sündis. See oli idealistlik, suurepäraste juhendite ja märkmetega. Stewart ja ta meeskond avaldas mitu numbrit ja 1970. aastate keskel ilmus viimane. Olin siis teievanune.

Viimase numbri tagakaanel oli foto ühest teest looduses varasel hommikul, mida sa võiksid näha, kui oled seikluslik ja näiteks reisid hääletades. Foto all seisis „Ole avastamisnäljane. Ole rumal.“

Sellise sõnumiga jätsid nad hüvasti oma lugejatega. Olen seda alati iseendale soovinud. Nüüd soovin seda ka teile, teie lõpetamise eel.

Olge avastamisnäljased. Olge rumalad.

Vaata videot esinemisest SIIT.