Riigi võitluses börsifirmaga jäämas vaid halvad valikud

Konkurentsiamet saatis Tallinna Veele ettekirjutuse alandada vee hinda hiljemalt 14. novembriks 29% võrra. Ettevõte peab ameti jõuvõtteid ebaõiglaseks lepingu rikkumiseks.

Äripäeva meelest on liiga vara ja keeruline öelda, kummal poolel on õigus ja kummal õiglus, ning suure tõenäosusega kujuneb vaidlusest pikk ja kurnav kohtusaaga.

Tallinna Vee ja Eesti riigivõimude võitlus on ammu väljunud riigipiiridest. Nii kasutab Tallinna Vesi juba pikemat aega nii diplomaatilist survet kui ka suhtekorraldust. Näiteks on Äripäevale teadaolevalt Briti suursaadik võtnud südameasjaks ettevõtte tuumikaktsionäri United Utilitiesi eest seismise. Samasugust või veelgi suuremat survet avaldatakse otse Suurbritanniast.

Suhtekorralduslikult korraldati suvel rahvusvahelises meedias kampaania Eesti vastu kui investorisõbralikkust ja -kindlust kritiseerivad artiklid ilmusid näiteks Financial Timesis ja Forbesis. On isegi kõlanud ähvardused, et Suurbritannia investorid Eestisse enam ei investeeri. Eesti maine on saanud kahjustada.

Seevastu riigisiseselt on arvamus pööratud totaalselt vee-ettevõtte vastu. Eelkõige

IRLi eestvedamisel juba valimiste eel algatatud nn kodukulude kokkuhoiu kampaania, mis hõlmas ühe osana Tallinna Vee hinnapoliitika ohjeldamist. Süstemaatilise tegevusega on meedias tugevalt võimendatud Tallinna Vee kui võõrvaenlase kuvandit, kes elab vaese Eesti rahva arvel. Tõsi, Tallinna Vesi on andnud ka selleks võimaluse, kuna tema enda suhtekorraldus on olnud tarbijaid eirav ning pigem keskendunud investorsuhetele (muuseas paljuski sarnaselt Eesti Energiaga). Seejuures on IRLi käitumine seda vastuolulisem, et just nende eelkäija Isamaaliidu ridadesse kuulunud Jüri Mõisa ajal said praegu tarbijavaenulikuks nimetatud investeerimislepingud sõlmitud.

Kuid kummal on õigus ja kummal õiglus? Esimese hooga näib, et heauskselt lepingu sõlminud Tallinna Vee taga seisab kindlalt õigus. See, et leping on kehv või ebaõiglane, ei päästa ju lepingutingimuste täitmisest. Seevastu õiglus näib olevat tarbija ja teda esindava riigi poolel - Tallinna Vee omanikud on juba ammu tasa teeninud tehtud investeeringud ning saavad ebaõiglaselt suuri kasumeid.

Natuke järele mõeldes avaneb aga ka risti vastupidine pilt. Ka Tallinna Vesi apelleerib õiglusele - kas on siis õiglane jõuga kokkulepitud tingimusi muuta? Täpselt samamoodi järgib omakorda õigust riik. Konkurentsiamet ei lähtu ju otsustamisel millestki muust kui seadustest. Tõsi, nagu õiguse nii ka õigluse puhul jääb alati palju tõlgendamisruumi.

Parim lahendus on leida kompromiss. Kuid see on vähetõenäoline olukorras, kus mõlemad pooled on andnud siduvaid lubadusi. Tallinna Vesi kaitseb iga hinna eest investorite huve. Ning IRL, et vee hind peab igal juhul alanema. Konkurentsiamet nende vahel teeb vaid oma tööd. Teine võimalus on lasta probleemil laheneda kohtus. See tagab, et lahendus leitakse. Kuid mis hinnaga? Pole ju teada, kui kaua protsess aega võtab. Kuidas see mõjub Eesti mainele investorite silmis? Lisaks, kui näiteks sunnitakse Tallinna Vesi hindu alandama ning hiljem selgub, et ebaseaduslikult, tuleb riigil tasuda vahepeal kantud kahju.

Üha enam paistab, et heade lahenduste aeg on maha magatud ning valida on ainult halbade vahel.

Autor: ÄP