Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tootjatel on laenu ja liisingu võtmiseks sobiv aeg
Euroopa võlakriisi taustal on üsna keeruline jõuda arusaamisele, milline iga päev tehtav otsus on jätkusuutlik või milline seda pole. Soovituse andjaid ja soovitusi on mitu, seevastu otsus, milline neist on õige ja milline väär, jääb ettevõtja ja investori teha.
Millele võiks olla rajatud metalli ja rasketööstussektori edasine jätkusuutlik kasv? Eesti metalli- ja rasketööstus teeb allhanget enamjaolt Euroopa ning Skandinaavia ettevõtetele. Sellise tegevuse osa on Eesti ekspordikäibes hinnanguliselt kuus miljardit eurot. Võrdluseks - Skandinaavia keskmise metallitööstusettevõtte aastakäive on samas suurusjärgus. Ühel suuremal neist, mis on esindatud ka Eestis, küündib aastane käibenumber 22 miljardi euroni.
Eesti insenertehniline baas, töötlemise kvaliteet, suhtlemiskultuur ja oskusteave on Skandinaavia ettevõtetele meelepärane, tagades optimaalse hinna, kvaliteedi ja tarnekiiruse allhanke korras valmistatud toodetele ja pooltoodetele. Selle tõestuseks on ka sektori ekspordikäibe kasv eelmise kahe ja poole aasta jooksul. Kas Euroopa võlakriisist tingitult ootab ees selle kasvu hääbumine või on ehk õige näha baasstsenaariumis ette teatavat langust? Eelkõige on see Eesti tööstussektori tegijate endi kätes.
Mainitud 22 miljardilise eurokäibega Skandinaavia suurettevõte saab Eestist allhanget kokku mahus 220 miljonit eurot. Ehk siis ligikaudu 1% tema käibest valmistatakse Eestis. Vana tõde on, et kasv 1%-lt 5%-le tuleb kergemini kui näiteks 65% pealt 66%-le. Oleks ju meeldiv teha 220 miljoni euro asemel allhanget viis korda rohkem ehk 1,1 miljardi euro väärtuses, mis moodustaks 1/6 Eesti metallitööstuse ekspordikäibest ja kõigest 5% suurettevõtte käibest. See ei tähenda küll, et kõnealuse suurettevõtte ostujuhi kirjakast tuleks Eesti ettevõtete poolt ummistada või telefon punaseks rääkida - pigem annab see ettekujutuse selle tööstusharu suurusest Eestis ning võimalustest kasvada järgmise 4-5 aasta jooksul stabiilselt ja läbimõeldult.
Jääb küsimus, kas valdkonna suurettevõtted Euroopa võlakriisi tõttu ka oma käivet ja tulu kaotavad ning milline võiks olla nende huvi Eestist jätkuvalt allhanget võtta? Suurettevõtete põhiturg on nihkunud nüüdseks suuresti Aasiasse, samuti nn arengumaadesse Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, moodustades seal juba üle 60%. Mitmedki suurettevõtted toodavad masinaid ja seadmeid selleks, et varustada maavarade kaevandamis- ning tooraine ümbertöötlemistööstust. Maavarade olemasolu on inimkonnale eluliselt tähtis. Leib ei saa lauale, kui kombain vilja ei korista. Kombaini ei saa toota, kui metalli pole kaevandatud. Kombain ei sõida, kui puudub puurauk ning pumpla nafta kättesaamiseks. Näib iseenesestmõistetav, kuid vahel peab sedagi meenutama. Turg metallitööstusele säilib, ehkki muutudes üha kuluefektiivsemaks.
Siit ilmnebki Eesti jaoks teine eelis. Keerukamate masinate ja konstruktsioonide valmistamisel tuleb rakendada insenertehnilist arusaamist sääraselt, et valminud konstruktsioon ka kohapeal - näiteks puurtornis - laitmatult tööle hakkaks. Kõige suurem kulu on see, mis läheb asja ümbertegemiseks, samuti ajaline viivitus - eriti, kui seadme või jupi väljavahetamiseks kulub nädalaid.
Turupotentsiaal ja eeldused jätkusuutlikuks toimimiseks on sektoris olemas. Edasiseks arenguks on Eestil ka sobivas eas TIPi ja Tallinna Tehnikaülikooli lõpetanud tööstus- ja ehitusinsenerid. Kas on midagi, mis jääb veel puudu?
Kõik kirjeldatud eesmärgid nõuavad raha investeeringuteks. Oleme Swedbankis valmis, et finantseerida 2012. aasta lõpuni vähemalt 45 miljoni euroga Eesti metalli- ning rasketööstuse arengut. Rääkides raha hinnast, kujuneb finantseerimine pankadele Euroopa võlakriisi taustal kuust kuusse kallimaks ning selleks tuleb ettevõtjal valmis olla.
Soovitame otsida ettevõtjatel uusi allhanketellimusi. Veelgi uhkem, kui sellega kaasneb Eesti inseneride oskusteabe ja lahenduste eksport, olgu selleks TTÜs sirgunud põlevkiviinseneride teadmised või midagi muud. Oskusteabe ekspordist saadav raha tuleks investeerida aga Eestisse või suunata Eesti kapitali poolt edasi õigetesse kohtadesse. Raha heade investeerimisprojektide ning edasise arengu finantseerimiseks ei ole takistus.
Autor: Marko Keerd