Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
25 aastat hiljem. Tšornobõl ei taastu niipea
Siin on vaikne. Jaama ümbruses paiknevate elumajade aknaluugid on suletud. Puud ja põõsad võtavad võimust. Vaid üksik hall kass patseerib muidu elutul uulitsal.
Tuumajaama läheduses jälgib meid saatev ametnik tähelepanelikult iga mu liigutust, sest Ukraina tuumarajatiste pildistamine on keelatud. Välja arvatud kurikuulus 4. reaktor ühelt konkreetselt 20x20 meetrit suuruselt maalapilt.
Reaktorit kattev raudbetoonist sarkofaag lekib ja on silmnähtavalt amortiseerunud. Tuumajaamas töötab praegu 300 inimest, kes tegelevad jaama likvideerimisega. Suleti ju viimased 3 reaktorit alles 2000. aastal.
Aastaks 2014 valmib Prantsusmaa konsortsiumi Novarka ehitatav 1,54 miljardit eurot maksev sarkofaag. Kuigi 4. reaktor saab nõnda järgmiseks 100 aastaks kaitstud, siis Tšornobõli ümbritsev maa jääb saastatuks veel tuhandeteks aastateks.
Tšornobõli tuumakatastroofi toimumisest veerandsada aastat hiljem võtab inimtühjas Prõpjatsi (Pripjat) linnas loodus üha enam võimust. Kunagine ligi viiekümne tuhande elanikuga elitaarlinn laguneb ja ennustatakse, et 30 aasta pärast on see varemeis.
Reaktorist vaid 3 kilomeetri kaugusel asuv Prõpjatsi linn sai suurematest asustustest võimsaima saastatuse osaliseks. Aastate jooksul on linn tühjaks röövitud. Korteritest on viidud veesegistid ja radiaatorid, laiali on tassitud mööbel. Prognoositakse, et inimestele on piirkond elamiskõlbmatu veel vähemalt kolm sajandit. Selleks ajaks on siin arvatavasti juba kõrge mets.