Mis saab Euroopast, kui Itaalia paber põleb?

Vaadates tagasi eilsetele sündmustele, võib kindlusega väita, et Euroopa võlasaaga on saanud uue peatüki. Küsimus seisneb nüüd selles, kas uues peatükis avaldub lõpuks ka mingi puänt või on tegu kõigest veel ühe eelvaatusega millekski hullemaks?

Itaalia võlakiri põleb ereda leegiga. Itaalia peaminister Silvio Berlusconi teatas, et astub tagasi kohe, kui parlament on uued kärpekavad kinnitanud. See tähendab, et kuni kuu aega püsib ta veel võimul. Ja kuigi esialgne uudis sellest tekitas börsidel eufooria, kus USA turg tõusis julgelt üle protsendi ja isegi Aasia turud murdsid oma langusspiraali, siis varsti saadi aru, et juhi vahetus ei tähenda probleemide kadumist. Ja sellele järgnenu oli juba päris kole.

Eile pärastlõunase seisuga oli Itaalia börs kukkunud ligi 4% ning üle 2% miinuses olid ka kõik teised suuremad turud Euroopas.

Itaalia valitsuse 10aastase võlakirja tootlus ületas kella 12 järel seitsme protsendi künnise ja tund aega hiljem oli juba 7,4%. Viimati oli Itaalia võlakirja tootlus sedavõrd kõrgel 1997. aastal.

Euro muutumas naljavaluutaks? Seda võib juba lugeda kriitiliseks piiriks, millest mindi mühinal üle. On selge, et Euroopas Kreeka järel suuruselt teist võlakoormat kandev Itaalia ei suuda juba sellise intressimääraga võlga enam teenindada. Itaalia 1,9 triljoni eurone võlg on suurem kui Kreeka, Hispaania, Portugali ja Iirimaa võlg kokku.

Selgelt on see liiga suur tükk hammustamiseks nii Euroopa Liidule kui ka eurotsoonile. Kuid mis siis edasi saab?

Kui asjad nii edasi arenevad, siis pole enam mõtet ühe või kahe riigi isoleerimisel rahaliidust. Amputeerimine sel juhul ei toimi ning kasulikumaks osutub üldse n-ö uuestisünd ehk euro mahakandmine ja uuelt lehelt alustamine. Valus, aga ilmselt hädavajalik.

Vastasel juhul hakkab euro meenutama üht praegu levivat anekdooti, kus Euroopale pakutakse uut valuutat - 1 dilemma võrdub 100 fiaskoga.