9. november 2011 kell 21:00

Vene presidendivangerdus ei lahenda majandusprobleeme

Oktoobri keskel näidati Vene televisioonis pikka ja küllalt avameelset intervjuud valitsusjuhi Vladimir Putiniga. Kuid selleks, et mõista Putini kolmanda presidendi ametiaja sisu, peab meid intervjuus huvitama vaid see osa, millest ei räägitud sõnagi. Vladimir Putin ei öelnud midagi selliste võtmeteemade koha nagu korruptsioon, bürokraatia ülemvõim, inimõiguste tagamine, majanduskonkurentsi nõrkus ja poliitilise konkurentsi puudumine. Väga põgusalt puudutas Putin riigi majanduse moderniseerimist ja mitmekesistamist.

Mida kujutab endast nn putinoomika (Putin + ökonoomika) ehk praegu kehtiv Vene majandusmudel? Tema ülesehitus on äärmiselt lihtne: toorme müügist laekub riiki valuuta, see ostetakse rubla emissiooniga välja, mis omakorda jagatakse siseturul, kindlustades maksejõulist nõudlust. See maksejõuline nõudlus stimuleerib omakorda kasvu teistes valdkondades, mis peamiselt on orienteeritud siseturule. Iga rubla praeguses majandusmudelis on enam kui 100% kaetud keskpanga valuutareservidega. Rublasid ei emiteerita kohustustepõhiselt põhimõtteliselt. Selles seisneb kõige olulisem ja fundamentaalsem eristav joon kehtivas Vene majandusmudelis.

Aga kus siis asuvad Venemaa tegelikud kulla- ja valuutatagavarad? Nad asuvad rahvusliku heaolu fondis (oktoobri alguses 88,68 miljardit dollarit) ja reservfondis (25,85 miljardit dollarit). Esimene on loodud, et lahendada pikaajalisi, sealhulgas pensioniprobleeme. Teine on lühiajaliste probleemide lahendamiseks ning reeglina garanteerib eelarve jooksvate kulude stabiilsust. Seega keskpanga reservid on vaid vahend rubla kursi juhtimiseks, rahapoliitika instrument. Seetõttu niipea kui keskpank alustab reservide müümist, hakkab rubla kurss muutuma.

Halb statistika. Selle aasta III kvartalis toimus järsk impordi pidurdumine. Vaatamata impordi 85 miljardi dollarilisele rekordmahule aeglustus kasvutempo kvartali võrdluses pea kaks korda - 41%-lt 24%-le. Tõsi, ka varem on import vähenenud (aastast 1994 neli korda), kuid kaks ja enam kvartalit on import vähenenud vaid kriisiaastatel (2008, 1998 ja 1996).

Kolmandas kvartalis oli kapitali puhas väljavool erasektorist ligi 20 miljardit dollarit. See on kaks korda rohkem kui eelnevas kvartalis. Kokku on Vene majandusest aasta algusest välja veetud 50 miljardit dollarit võrrelduna 14 miljardiga aasta varem. (Kriisiaastal 2008 viisid pangad ja erafirmad Venemaalt välja 35-70 miljardit dollarit igas kvartalis). Kolmandas kvartalis ei suutnud Venemaa ettevõtted kaasata väliskapitali: pankade ja mittefinantssektori kohustused kasvasid vaid 0,8 miljardi dollari võrra, aasta tagasi oli sama arv 15 miljardit dollarit.

Irdumine innovatsioonist. Postindustriaalse ühiskonna uuringute keskuse direktor Vladislav Inozemtsev on Venemaa innovaatilise arengu kontseptsiooni 2020 iseloomustades öelnud, et see on kasutu, kuna innovatsiooni Venemaal ei kasutata ega soovita kasutada. "Milleks panna kõrgema kvaliteediga asfalti, kui enamik raha suunatakse remonditöödesse? Milleks kasutada naftapuurimisel polümeere terase asemel, kui torude tellimise eest vastutajad istuvad metallurgide lõa otsas? Ja nii kõikjal. Korruptsioon Venemaal pole kurjus, vaid elustiil. Majandus ei ole motiveeritud kulusid kärpima peamiselt seetõttu, et ametnikud mõistavad hästi, kui palju nende heaolu sõltub otseselt sellest, et kõik riigis muutub kallimaks."

Kriisi kummitus. Rahvusliku uurimisülikooli professor Sergei Aleksašenko arvab, et nagu kolme aasta eest, määravad kriisi arengu välised tegurid ehk nafta hinna ja Euroopa võlakriisi dünaamika. "Kui nafta hinna langus jätkub ja kui finantsolukord Euroopas pingestub, siis kahtlemata väljendub ka Venemaal kriis teravamalt. Mingeid Venemaa spetsiifilisi kriisipõhjustajaid praegu näha pole, seepärast on sügavamaid prognoose raske teha."

Putini kolm probleemi. Vene ekspertide hinnangul ootab tulevast presidenti majanduses eest kolm proovikivi. Esiteks, vältimatu tööjõu arvukuse kahanemine Venemaal ja sellest tulenev kasvav pensionikoormus majandusele. Teiseks, eelarve on tõsiselt tasakaalust väljas ning selle toomine normaalsesse olukorda ilma naftahindu tõstmata on väga raske. Ja kolmandaks on majanduse kasvutempo aeglustumine, mis on seotud halva investeerimiskliimaga. Viimase parandamine vajaks tõsiseid muutusi poliitilises süsteemis.

Julgete strateegia. Briti äririskide analüüsiga tegelev Maplecroft avaldas aasta alguses uurimuse "Political Risk Atlas", kus Vene Föderatsiooni on nimetatud üheks ohtlikumaks investeerimispaigaks. 2010. aastal kasvasid investeeringute poliitilised riskid märkimisväärselt: Venemaa tõusis äärmiselt kõrge riskiga riikide hulka - 196 riigi reitingus 15. kohalt 10ndale Pakistani ja Kesk-Aafrika Vabariigi vahele. Venemaa koha määrab Maplecrofti hinnangul ettevõtluskeskkonna olukord, korporatiivse juhtimise tase ja süsteemse iseloomuga korruptsioon, mis on levinud kõikidel võimutasanditel.

Kuid kui vaadata rahvusvahelisi korporatsioone, siis nad jätkavad investeerimist Venemaale. Veelgi enam, paljud segmendid, kus liidri staatus kuulus enne kohalikele ettevõtetele, on nüüd alla neelanud välismaised ettevõtjad. Nii näiteks kasvab pidevalt välisfirmade arv riiete jaemüügis: ainuüksi kriisi ajal sisenesid Vene turule sellised gigandid nagu H&M ja Uniqlo. 2010. aasta algul läks Tšehhi PPF Groupi omandusse turu suurim olmetehnika ja elektroonika jaekett Eldorado. Pärast seda, kui Carlsberg ostis Baltika, on 90% Venemaa õlletööstusest SABMilleri, EFESi ja SunInBevi kontrolli all. Kondiitritoodete valdkonnas töötavad juba pikalt ja edukalt Nestle, Kraft Foods, Mars. Suurimad mineraalveeturustajad Venemaal on PepsiCo ja Coca-Cola - nemad on ostnud kokku ka peaaegu kogu Venemaa mahlaäri. Tubakaturul domineerivad Japan Tobacco International, Philip Morris ja British American Tobacco.

Investeerimisfirma Metropol vanemanalüütik Tatjana Bobrovskaja seletab investorite käitumist sellega, et Venemaal on tarbimine 2-3 korda väiksem kui läänes, mis tähendab, et on kasvupotentsiaali. Lisaks on olemas toore tootmiseks. Samuti vaadatakse Venemaad kui platvormi, kus asuvad tootmisvõimsused ja kust kaubad eksporditakse SRÜ riikidesse. Peale selle on Venemaal G8 ja BRIC riikide madalaim tulumaks. Kuid valmis peab olema ka vastuseisuks valitsusega, kes on korduvalt püüdnud hindu reguleerida ja avaldada survet ettevõtetele. Kuid rahvusvahelised kompaniid omavad ise märkimisväärset lobitöö ressursi, mis ei jää alla nende Venemaa konkurentidele.

Autor: Vladimir Jushkin

Hetkel kuum