Romet Kreek • 13. november 2011 kell 21:00

Euroopa pangandussüsteem on liiga sõltuv

Sattusin lugema Financial Timesist Olivier Sarkozy arvamuslugu. Kes esitas küsimuse, kas ta on Prantsusmaa presidendi sugulane, siis vastus on jaatav. Ta on Prantsuse presidendi poolvend ja on tegev investeerimispanganduse maailmas teisel pool suurt lompi juhtides Carlyle Groupi finantsteenuste üksust.

Ta pööras tähelepanu, et Euroopa leviv likviidsuskriis nõuab kiiret reageerimist, et vältida Euroopa ja üleilmse finantssüsteemi kollapsit. Paralleele 2008. aastaga on raske mitte tõmmata.

Pankade 55triljonilisest bilansist 30 triljonit on turult laenatud. Probleemid algavad sellest, et Euroopa pangandussüsteem on kohutavalt suur. Euroopa pankade varade maht on 55 triljonit dollarit, mis on neli korda suurem USA pangandussüsteemist. Suurusest tingituna on Euroopa panku rahastatud peamiselt teistelt pankadelt laenu võttes, mis on vähem kindel kui klientide hoiused. Umbes 30 triljonit dollarit 55triljonilisest varade mahust on rahastatud pankadevaheliselt turult kas laene võttes või võlakirju emiteerides. Euroopa pangandussüsteemi sõltuvus teistest pankadest raha hankimisel on kümme korda suurem kui USA pangandussüsteemil.

Euroopa tagatiseta võlakirjade turg sulgus kolmandas kvartalis peaaegu kõigile, demonstreerides seda, et see ei ole kindel raha hankimise vahend. Arvestades seda, et Euroopa pankade 30 triljoni dollarilisel võlakoormal on keskmine kestvus kolm aastat, peab Euroopa pangandussüsteem genereerima kusagilt üle 800 miljardi dollari igal kuul, et maksta lõppevate võlakirjade eest. See ei ole jätkusuutlik. Võrdluseks, Kreeka riigivõlg on kõigest 450 miljardit dollarit. Seega lõpliku lahenduseta Kreeka võlakoormaga võrreldes peavad Euroopa pangad leidma igal kuul kusagilt rohkem raha, kui on Kreeka kogu võlg.

Paar asja on, mida saab õppida 2008. aasta kriisist ja USA kogemusest. Tegutseda tuleb kiiresti ja kriisi varajases staadiumis. Euroopa on näidanud, et probleemi ebamugavat lahendamist lükatakse ajaliselt nii kaugele edasi kui vähegi võimalik. Teiseks tuleb tegutseda suurelt: ka siin ei ole Euroopas suurt edu seni näha olnud.

Pankadega seonduv teema on see, et neid tahetakse vägisi "vabatahtlikult" panna võtma sisse Kreeka valitsuse võlakirjade kahjumit. Seejärel peaksid pangad imekiiresti tuleva aasta keskpaigaks saama kapitaliseeritud, kuna jõustuvad karmimad pangandusnormatiivid. Arvestades seda, kui halvasti on käinud investorite käsi Euroopa pangaaktsiatega, on vähetõenäoline, et investorid edasiste osaluse lahjendamise kartuses rõõmsalt uusi pangaaktsiaid ostaksid. Pangaaktsiad on kukkunud 2009. aasta kevade tasemele. Seega võib juhtuda, et riigid ja EFSF peavad hakkama pankasid toetama. Omavahel pangad väga laenu anda ei soovi, pigem pargitakse raha keskpanka ja võetakse sealt laenu. Uued normatiivid paneksid panku eelistatult bilansimahte vähendama. Kui nad ei suuda raha hankida refinantseerimiseks, on nad normatiividetagi sunnitud tõmbama tegevust koomale.

Perifeeriamaade keskpangad on rahas lühikesed. Nordea kirjutas analüüsi, et Euroopa keskpankade vahelises arveldussüsteemis Target 2 on tekkinud suur tasakaalustamatus. Selles arveldussüsteemis on euroala perifeeria kasvatanud järsult oma kohustusi, kusjuures Bundesbank on omandanud nõudeid. See on vastus küsimusele, kas see kujutab ohtu Bundesbankile või Euroopa Keskpangale. Nordea arvates kujutab perifeeriamaade kohustuste kasv Target 2 nende maade kommertspankade üha kasvanud sõltuvust oma maade keskpankadelt raha laenamisest. Näiteks Bank of Greece on võlgu Target 2s 93,2 miljardit eurot regulaarsete likviidsusoperatsioonide raames.

Hetkel kuum