Säästlikkus pole niivõrd kasulik kuivõrd kasumlik äri

Mõistete sääst ja säästlikkus sisu on hägustunud ning kohati omandanud segased või isegi vastuolulised tähendused. Samas on säästmisest saanud tulus äri ning nagu igal teiselgi on selle eesmärk teenida kasumit. Toon kolm lihtsat näidet, kus säästumõiste varjus tagatakse äri jätkusuutlikkust või muudetakse ärimudelit.

Enamik nn säästuärisid on üht- või teistpidi seotud energiaga. Võtame või taastuvenergia. Esiteks on üheselt selgusetu, kas selle eesmärk on säästa energiat või energiakulusid, toota energiat säästvalt või saavutada kõik korraga. Sest nn säästuenergia on kallim kui traditsiooniline ja tarbija maksab sellele peale. Tänu riiklikele regulatsioonidele ja subsiidiumitele on sellest saanud aga tulus äri. Teiseks, võib ju loota, et kallim hind sunnib vähem tarbima ja seeläbi säästab loodust. Kuid siin seisneb loogikaviga selles, et kõrgem hind ei tähenda automaatselt väiksemat tarbimist, vaid suuremat kulu. Selleks peab aga rohkem teenima, rohkem töötama ning kulutama ka omakorda rohkem energiat. Ning kolmandaks, taastuvenergia arendamine ja üleminek säästlikele energiaallikatele võib olla pikemas perspektiivis mõistlik, kuid selle vedavaks olemuseks ei ole mõiste sääst, vaid eelkõige ka tulevikus jätkuv kasumlik äritegevus.

Teine näide on säästupirn. Näib, et siin ei oma sõna sääst üldse mitte mingit tähendust. Kui eesmärk on säästa energiat, siis sääst on võib-olla tõepoolest võimalik, kuigi jällegi - kallima säästupirni soetamiseks peab rohkem teenima, tegema rohkem tööd ja seega kulutama rohkem energiat. Uskudes aga hüpoteesi, et see tasub pikemas plaanis ära, oleks teoreetiliselt ju hea mõelda sedagi, et seeläbi säästetakse näiteks loodust. Kuid sel juhul unustatakse, et säästupirnid sisaldavad teadaolevalt mürgist elavhõbedat, on ohtlikud nii lastele kui ka loodusele ja vajavad eraldi ladustamist, mis nullib kogu saadud kasu. Nii omandab sääst segase ja mitmemõttelise varjundi ning hõõglampide keelustamise tagamaad jäävad igavesti spekulatsioonide keerisesse. Keegi saab sellest kasu ja keegi teine omakorda kahju.

Kolmandaks säästuauto. Isegi kui hüpoteetiliselt võib elektriautoga pikemas plaanis säästa, siis säilivad kulutused nii tema tootmiseks kui ka energiavarustuseks. Lühemas ja pikemas perspektiivis on nn säästuauto pigem kallis ning loodus sellest suurt ei võida. Kui plaan oleks suurelt säästa, oleks kasulikum keskenduda korraliku ühistranspordivõrgu arendamisele ja sõiduautod keelustada, nagu tehti hõõglampidega. See on aga keeruline, kuna tähendaks mitte pelgalt ärimudeli, vaid mõttemaailma muutust.