Ebatäpsusel kallis hind

Maksu- ja tolliameti kontrolli puhul ei piisa tehingu tõendamiseks üldjuhul üksnes raamatupidamises säilitatavast arvest. Kui kerkib küsimus, kas arvel näidatud isikute vahel ka tegelikult tehing toimus, kuuluvad tõendamisele kõik ostu-müügi asjaolud. Selleks peavad olema vormistatud ja säilitatud kõik seonduvad tõendid.

Olulist rolli võivad omada lepingud, üleandmis-vastuvõtmisaktid, transpordidokumendid, müüja esindaja isikuandmed vms. Täpseid juhised, millised tõendid peaksid olema vormistatud ja alles hoitud, ei saa igaks juhtumiks ette kirjutada. See sõltub kauba või teenuse, samuti tehingute toimumise iseärasustest. Igal juhul tuleb revidendile näidata, kas, millal, kuidas ja kelle käest on teenus või kaup soetatud.

Juhul, kui nõutud kirjalikke tõendeid säilitatud ei ole või neid maksukontrolli käigus ei esitata, saavad määravaks tehingupoolte ja kauba või teenuse eelmiste omanikega seotud isikute ütlused.

Kui seletused koos teiste kogutud tõenditega ei veena revidenti arvetel kajastatud andmete õigsuses, järgneb täiendava maksu määramine. Sageli kaasneb sellega ka kurnav maksuvaidlus vaidemenetluses või halduskohtus.

Pikk kohtuvaidlus. Näiteks määras maksu- ja tolliamet puitu soetanud aktsiaseltsile maksuotsusega täiendava käibemaksu. Revidendid leidsid, et aktsiaseltsi ja puitu väidetavalt müünud osaühingu vahel ei ole tehinguid toimunud, ehkki raamatupidamises on kajastatud ühe kuu jooksul kolm osaühingult saematerjali soetamise arvet. Kuigi arvete eest oli tasutud pangaülekandega, ei olnud AS tuvastanud isikut, kes neile puidu müüs. Aktsiaseltsi esindajate väitel ostsid nad puidu neile varem tuntud isiku laoplatsilt ega pidanud seetõttu oluliseks puitu müünud isiku tuvastamist. Samuti väitsid nad, et tegemist ei olnud omavahel seotud tehingutega, mis toonuks neile kaasa isiku tuvastamise kohustuse.

Aktsiaselts esitas halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et maksuotsus on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse.

Kohtud nõustusid maksuhalduriga, et kui kaebaja ei ole tehingu väidetava teise poolega sõlminud kirjalikku lepingut ega ole veendunud, et füüsiline isik, kellelt kaupa osteti, esindas osaühingut, ei piisa arvetel märgitud lepingupoolte vahel tehingute toimumise tõendamiseks argumendist, et osaühing oli väidetavate tehingute ajal kantud äri- ja käibemaksukohustuslaste registrisse. Kokku vältas kohtumenetlus poolteist aastat, määratud maksusummad tuleb ikkagi tasuda, lisaks menetluskulud. See on hind, mis tuleb maksta ebaõigete arvete kajastamise eest.