Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas kiita saada on häbiväärne?
Kui ettevõte jõuab oma majandustulemustega mõnda Äripäeva koostatavasse edetabelisse ning juhtidelt-omanikelt küsitakse kommentaare, kuidas nad ise firma tulemustega rahul on ning mis on edukuse taga, hakkab osa juhte keerutama ning oma rolli ja heade saavutuste tähtsust sõnades vähendama.
Mõne firma esindaja ütleb lausa, et häbeneb TOPis olla, sest konkurendid muutuvad kadedaks, hakkavad pilkama ja näpuga näitama - kellel seda negatiivset tagasisidet tarvis on.
Eriti kehtib see väikeste ettevõtete kohta, kes ilmselt ehmatavad igasuguse meediapoolse tähelepanu peale hoopis ära.
Samas kui tegevus on läbinähtav ja tagatoast ei paista musti tegusid, mis võiksid ettevõttest rääkimise puhul sellele varju heita, on põhjust olla avameelne ning oma saavutuste üle uhkust tunda.
Või on kiita saamine ja tähelepanu keskmes olemine tõesti häbiväärne ning mõnele juhile baassuhtlemisoskus ületamatu raskus?
Teada on, et eestlane on loomult tagasihoidlik ning oma saavutustele tähelepanu tõmbamiseks vastu rinda ei tao, aga liigne tagasihoidlikkus ja pea liiva alla peitmine pole siiski parim viis hästi tehtud töö eest kiita saamisesse suhtumiseks.
Ka juhtide-töötajate omavahelisest suhtlusest kipub sageli samasugune muster läbi jooksma. Kui ülemus kiidab, tekib paljudel silma kahtlev pilk, sest ilmselt on see pigem eelmäng sellele, milliseid nõudmisi kohe esitama hakatakse, mitte tagamõtteta tunnustamine tehtud töö eest.
Juhtimiskonsultandid soovitavad tagasisidest, ka positiivsest, üldse loobuda, sest igasugune tähelepanu, sealhulgas positiivses võtmes, tekitab nii mõnelegi meie seast ainult liigset stressi, selle asemel et motivatsiooni turgutavalt mõjuda.