Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kollapsi vältimiseks vajab Euroopa suuremat ühtsust
Eurotsooni puudused ei ole erand, vaid pigem tüüpilised vead ELi loomisel. Meil on Euroopa domineeriva valuutaga, kuid puudub ühtne riigikassa. Meil on ühised piirid ilma ühtse migratsioonipoliitikata. Meil peaks olema ühine välispoliitika, kuid see on lahutatud tegelikest võimuinstrumentidest ja tihti nõrgestatud, kui liikmesriigid sõlmivad omaette kokkuleppeid. Ma võiksin jätkata.
Enamik institutsioone ja protseduure toetub liikmesriikide heale tahtele ja sündsustundele. See töötab rahuldavalt, kui kõik läheb hästi. Kuid siis kerkib immigrantide laine ELi piiril või puhkeb kodusõda meie naabruses või turupaanika. Ja mida me tavaliselt teeme? Me jookseme tuttavliku rahvusriigi varju. Eurotsooni kriis on dramaatiline manifestatsioon Euroopa haigusele, kuna selle alusepanijad lõid süsteemi, kus iga liikmesriik on võimeline seda lagundama kohutava hinnaga endale ja kogu naabruskonnale.
Lagunemine oleks apokalüptilises mõõtmetes kriis. Niipea, kui "igaüks enda eest"-loogika võtab võimust, kas saame olla kindlad, et igaüks käitub vastutustundlikult ja suudab hoiduda ahvatlusest arveldada arved ka teistes valdkondades, nagu kaubandus? Kas veaksite oma maja peale kihla, et kui eurotsoon laguneb, siis Euroopa Liidu nurgakivi - ühisturg - jääb kindlasti alles? On ju räpased lahutused sagedasemad kui sõbralikud. Kui me ei ole nõus riskima ELi lammutamisega, saab valik olema ilmne nagu föderatsioonide puhul ikka: sügavam integratsioon või kollaps./.../
Niisiis peame ka otsustama, kas soovime saada päris föderatsiooniks või ei. Kui renatsionaliseerimine ja kollaps pole vastuvõetavad, jääb ainult üks tee: teha Euroopast lõpuks valitsetav/juhitav Euroopa, mis muutuks aja jooksul usaldusväärsemaks. Poliitika on tihti balansseerimine kiireloomulise ja olulise vahel. Kiireloomuline on päästa euro. Oluline on, et seda tehes säilitame Euroopa demokraatiana, mis austab liikmesriikide autonoomiat. See uus Euroopa leping peab tasakaalustama vastutust, solidaarsust ja demokraatiat kui meie poliitilise liidu nurgakivisid.
Kuidas sinna jõuda? Kuuest seadusest koosnev pakett euroala paremaks juhtimiseks, milles Poola eesistumine aitas läbi rääkida, oli hea algus. Viiest regulatsioonist ja ühest direktiivist koosnev pakett toob liikmesriikide rahandusse rohkem läbipaistvust ja distsipliini. Riigieelarve eelnõu koostamisel peavad liikmesriikide rahandusministrid näitama oma raamatupidamist kaasliikmetele ja Euroopa Komisjonile väga varakult, isegi enne kui rahvuslikule parlamendile. Komisjon teeb parandusettepanekud, kui liikmesriigi makromajanduslik seis näitab tasakaalutust. Eurotsooni liikmeid, kes murravad stabiilsus- ja kasvupakti, tabavad sanktsioonid, mida on peaaegu võimatu blokeerida poliitilise survega. Veelgi enam, nn kuuspakk kinnitab, et reegleid saab sisse viia mitte kui direktiive - mis vajavad siseriiklikku jõustamist - vaid regulatsioonidena, mis kehtivad universaalselt ja kohe.
Tehtud on veelgi ambitsioonikamaid ettepanekuid. Tugevdamaks majanduslikku konvergentsi, saab komisjon ja eurogrupp õiguse kontrollida eelnevalt suuremaid majandusreforme, millel on potentsiaalne mõju euroalale, kehtestada sanktsioone riikidele, kes ei suuda rakendada soovitusi ja luba sünkroniseerida riikide gruppidel oma töö-, pensioni- ja sotsiaalpoliitikat.
Tugevdatakse finantsdistsipliini, lubades ligipääsu päästefondile ainult liikmesriikidele, kes alluvad eelarvereeglitele, tehes sanktsioonid automaatseks ja andes komisjonile, nõukogule ja kohtule võimu kehtestada 3% eelarve puudujäägi ja 60% võla lagi. Puudujäägi ületanud riigid peavad esitama oma rahvusliku eelarve komisjonile heakskiitmiseks. Komisjon saab õiguse sekkuda nende riikide otsustesse, kes ei suuda oma kohustusi täita. Riikidel, kes pidevalt rikuvad reegleid, peatatakse hääletamisõigus. Eeldades, et Euroopa Nõukogu raiub uued karmid reeglid kivisse, peaks Euroopa Keskpangast saama tõeline keskpank, kes viimase laenajana toetab kogu eurotsooni usaldusväärsust. EKP peab tegutsema peagi, pöördumatute seadusemuudatuste ootuses. See hoiab ära katastroofi, kuid vaja on teha rohkem. Poola on pikalt toetanud ideed uuest lepingust, mis teeb ELi tõhusamaks. Euroopa Komisjon peab olema tugevam. Kui ta peab mängima majandusliku järelevaataja rolli, vajame volinikena ehtsaid liidreid, kel on autoriteet, isikupära - kas julgen öelda karisma? -, kes on tõelised Euroopa ühishuvide esindajad. Et olla efektiivsem, peaks Komisjon olema väiksem. Igaüks meist, kes on olnud kohtumise eesistuja, teab, et need on kõige produktiivsemad kuni tosina osavõtjaga. Komisjonis on praegu 27 liiget. Liikmesriikide vahel peaks toimuma volinike rotatsioon.
Mida rohkem võimu me anname Euroopa institutsioonidele, seda rohkem demokraatlikku legitiimsust peavad nad omama. Drakoonilisi õigusi rahvuslike eelarvete ülevaatamiseks peaks kasutama ainult Euroopa Parlamendiga kokkuleppel. Parlament peab seisma oma rolli ja ülesande eest. Euroskeptikutel on õigus, kui nad ütlevad, et Euroopa hakkab tööle vaid juhul, kui sellest saab riigikord, kogukond - osa inimeste identiteedist ja lojaalsusest. Itaalia on valmis, peame veel looma itaallased, ütles Massimo D'Azeglio vastühendatud Itaalia kuningriigi parlamendi esimesel istungil 19. sajandil. Meile ELis on see lihtsam: meil on ühendatud Euroopa. Meil on eurooplased. Nüüd peame me andma Euroopa avalikule arvamusele poliitilise ilme. Sellele kaasaaitamiseks võiksime näiteks valida osa Euroopa Parlamendi liikmeid üle-euroopalisest kandidaatide nimekirjast. Me vajame rohkem "politishe bildung'it" kodanikele ja poliitilisele eliidile. Parlamendil peaks olema üks kindel asukoht. Me võiksime samuti ühildada Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha. Kantsler Angela Merkel on isegi teinud ettepaneku, et neid võiks validaotse Euroopa rahvas. Oluline on säilitada koherentsus euroala ja ELi kui terviku vahel. Ühenduse institutsioonid peavad jääma keskseteks. Eesistujatena oleme ühtsuse vardjad. Ja ühtsus ei tohi olla hüpoteetiline. Sel juhul ei piisa, kui öelda, et riigid võivad osaleda, kui nad liituvad eurotsooniga. Selmet organiseerida eraldiseisvat euro tippkohtumist või teisi välistavat rahandusministrite kohtumist, võime jätkata teiste ELi foorumite eeskujul, kus kõik võivad osaleda, kuid ainult liikmed hääletada.
Mida rohkem võimu ja õigusi me anname föderaalsetele institutsioonidele, seda kindlamini peaksid liikmesriigid tundma, et teatud eelisõigused, kõik mis seotud rahvusliku identiteedi, kultuuri, religiooni, elustiili, moraali ja sissetulekute suuruse, ettevõtlus- ja käibemaksuga, peavad jääma igaveseks liikmesriikide pädevusse. Meie ühtsus talub erinevaid töötunde või erinevaid perekonnaseadusi erinevates riikides. lühendatult ja toimetatult 28.11 Berliinis peetud kõnest
Autor: Radoslaw Sikorski