Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
EHITUS. FIDIC-insener – mitme näoga mees
Infrastruktuuri riigihangetes kasutatavates FIDIC-lepingutes on tellija ja töövõtja kõrval ka kolmas oluline figuur – tellijat esindav insener. Eesti ehituslepingute praktikas on inseneri roll harjumatu ja küsimusi tekitav.
Laiemalt öeldes on inseneri ülesanne tellija huvide esindamine ja kaitse lepinguprotsessis. Kuigi insener täidab ka ülesandeid, mida omanikujärelevalve ehitusseaduse tähenduses, ei piirdu tema funktsioonid üksnes järelevalve tegemisega.
Inseneri roll hõlmab muu hulgas nii projekteerimis- ja ehitustööde järelevalvet, kohustuslike juhiste andmist, maksetõendite ja vastuvõtuaktide väljastamist kui ka lepingu haldamist üldisemalt. Inseneri teenuste eest tasub tellija.
Insener peab olema erapooletu. Lisaks eeltoodule on inseneril FIDIC järgi aga veel üks väga oluline ja samas ka vastuoluline roll – erapooletu otsustaja roll. Nii sätestavad FIDIC punane ja kollane raamat mõlemad 25 lepingujuhtu, mil insener peab FIDIC alapunkti 3.5 alusel tegema “erapooletu otsuse, arvestades kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid”. Kõige olulisemad nendest on töövõtja esitatavate nõuete üle otsustamine. Olgu töövõtjal FIDIC-lepingust tulenev nõue tööde tähtaegade pikendamiseks, lisasumma maksmiseks või tellija antud projekti vigadest – kõikidel juhtudel otsustab nõuete üle insener. Sama kehtib ka tellija nõuete korral töövõtjale, näiteks leppetrahv tähtaja ületamise eest.
Tuleb möönda, et Eesti nagu ka paljude teiste Euroopa riikide ehituspraktika kontekstis on FIDIC selline lahendus harjumatu ja tundmatu. Töövõtjatele on tihti ebaselge ja ka umbusku tekitav, kuidas saab töövõtja nõuete üle põhjendatult otsustada isik, kes on tellija palgal. Tellijad lähtuvad aga tihti väärarusaamast, et kuivõrd insener on tellija esindaja, siis peaks ta ka alapunkt 3.5 alusel otsuseid tehes lähtuma kitsalt tellija huvidest.
FIDIC-lepingute mõte on siinkohal aga just see, et insener jätaks alapunkt 3.5 alusel otsuseid tehes kõrvale tellija esindaja ameti ning otsustaks asja üle nii, nagu on lepingu kohaselt objektiivselt põhjendatud – ehk tegema “erapooletu otsuse, arvestades kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid”. Teisisõnu, kui töövõtja nõue lisatasu saamiseks on lepingust tulenevalt põhjendatud, peab insener tegema ka otsuse, mille kohaselt kohustab tellijat vastava lisasumma töövõtjale maksma. Mitte aga lähtuma tellija soovist hoiduda mis tahes lisasummade maksmistest või tähtaja pikendustest.
Tellija sekkub liigselt. Eesti FIDIC lepingute praktikas esineb jätkuvalt tellijate liigset sekkumist inseneri tegevusse ja soovi ette kirjutada, kuidas insener peab otsustama. Selline tellija sekkumine ei ühti FIDIC loogikaga.
Saavutamaks inseneri suuremat objektiivsust alapunkt 3.5 alusel otsuste tegemisel on välisriikides pakutud ühe lahendusena ka seda, et tellija ja töövõtja valivad inseneri ühiselt ning maksvad inseneri tasu pooleks. Riigihangete teel sõlmitavate lepingute puhul on selline lahendus siiski mõeldamatu.