EHITUS. Trassiehituse hinna määrab pinnas ja töö keerukus

2013. aastal on lõppemas Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondide rahastusperiood, mille toel peaks Eesti asulates, kus elab rohkem kui 2000 inimest, välja ehitatama ühised vee- ja kanalisatsioonisüsteemid.

Tarkmees selgitas, et enne peatorude valmimist ja lõpliku teostusjoonise kättesaamist ei tasu kinnistul ehitama hakata, sest elu on näidanud, et plaanid muutuvad ja seetõttu võib kinnistul varem väljaehitatu ühtsesse süsteemi mitte sobida. “Teatakse, et torud on tulemas ja kinnistule rajatakse oma torustik. Tegelik liitumiskoht ja torude sügavus maapinnas võivad aga muutuda ning seetõttu on oht, et kalded on valed ja reovesi ei voola ära. Kaevata on lihtne, ent hilisem vigade parandus on kallis,” ütles Tarkmees. “Iga vee-ettevõte on kliendist huvitatud, sest oma põhitulu teenivad nad teenuse osutamisega ja seetõttu on firmad huvitatud ka sellest, et liitumiskoht saaks õigesse paika ja kliendile oleksid kulud võimalikult väikesed,” lisas ta.

ASi Merko Ehitus insenerehitusdivisjoni direktor Arno Elias ütles, et kui maja sein on viie meetri kaugusel liitumispunktist, siis piisab torude paigaldamiseks 1000 eurost. Muidugi eeldusel, et majas on kelder, kuhu trass vedada. Kui pole keldrit, siis tuleb suuremad lammutustööd ette võtta. “Põrand tuleb üles kaevata, et saaks trassi 1,4 meetri sügavusele panna, sest torud peavad olema külmumispunktist madalamal. Inimene peab ka välja mõtlema, kuhu tuleb vee ja kanali tarbimise koht,” rääkis Elias majadest, kus pole veel vannituba.

Keeruliseks ja kulukaks võib liitumise teha ka see, kui krundil juba on kaev ja kanalisatsioonipütt, kuna sanitaarnõuete täitmiseks on need sageli paigutatud teineteisest võimalikult kaugele: kanalisatsioonitorustik väljub maja ühest küljest ja vesi tuleb sisse vastasküljest.

Eliase sõnul võib inimene ka ise labida kätte võtta ning torud maasse kavata, peaasi, et tööd oleks veefirmaga kooskõlastatud, tehtud plaani kohaselt ning pärast valmiks ka nõuetekohane teostusjoonis.

Eccua OÜ juhatuse liige Veigo Ulla selgitas, et tööde maksumus sõltub ehituse keerukusest ja torustiku pikkusest. “Keerukamaks muudavad objekti pinnaseolud  – kas tegemist on liiva-, kruusa- või paepinnasega. Arvestada tuleb ka ümbruskonna olusid: kas toru läbib tänavaid või muid objekte, nagu side- ja elektriliinid, kus on vaja kooskõlastusi, tänavate sulgemist jne,” selgitas Ulla. “Minu lähikondsed liitusid Kärdlas ja said hakkama umbes 2000 euroga, mis sisaldas materjali ja töö hinda. Pinnas oli seal pehme ja torustiku pikkus 35 meetrit,” tõi ta näite.

Kaupo Kaskla Infragate Eesti ASist selgitas, et oluline hinnakomponent on maja kaugus liitumispunktist ehk mitu meetrit tuleb torustikke ehitada. “Lisaks tuleks mõnes piirkonnas  arvestada liitumistasudega, mis olenevad kohalikust vee-ettevõttest ja omavalitsusest ning nende kehtestatud nõuetest,” ütles ta. “Liitumistasu võiks tõepoolest enne üle küsida, sest võib selguda, et kanalisatsiooni rajamisele kulutatud raha eest saab vabalt 40 aastat paakautot tellida,” märkis Ulla.

Kaskla rõhutas, et hinnapakkumisel peab hoolsalt vaatama, mida hind sisaldab: näiteks, kelle kanda jäävad tekkivad kulud – sulgemistasud, liiklusskeemid ning katete taastamine. Lisaks võib kohalik omavalitsus mõne töö puhul nõuda ka ehitusluba.

Tähelepanu tuleks pöörata ka tööde garantiiajale. “Oluline on lepingu sõlmimine ehitajaga, sest peab olema tagatud ehitaja vastutus ehitusvigade parandamise eest. Tuleks jälgida ehitusprotsessi: väljaspool kinnistut jälgib ja kontrollib ehitajat järelevalve, kinnistu piires aga omanik ise. Kui valdkonnast teadmised puuduvad, oleks mõistlik pöörduda ekspertide poole. Oluline on võtta edasiste probleemide vältimiseks tehnilised tingimused vee-ettevõttelt enne tööde alustamist,” rääkis Kaskla.

“Tuleks võtta mitu pakkumist, et saada majanduslikult soodsaim. Tasub kontrollida, kas ettevõttel on maksuvõlgasid või mitte,” soovitas Kaskla ja lisas, et ettevõttel peab olema ka vajalik registreering MTRis.

“Kõiki tegevusi tuleks alustada algusest, st suhelda oma piirkonna vee-ettevõttega. Kui on tunne, et ei saa kõikidest asjadest aru, tuleks pöörduda spetsialistide poole. Maa-aluste kommunikatsioonide rajamine on suhteliselt kulukas. Ei ole mõtet teha mitmekordseid kulutusi omaenese teadmatusest,” lisas Kaskla.

Oluline on liitumis­punkt

Kõige keerulisem osa projektist on liitumispunktide paikapanek, jagas oma kogemusi Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevdirektor Vahur Tarkmees. “Kinnistuomanik peaks sellega aktiivselt tegelema, et hiljem probleeme poleks. Kui kaugele krundi piirist liitumispunkt jääb? Milline on trajektoor, kuidas torud majani jõuavad?” loetles ta küsimusi, millele tähelepanu pöörata. “Kui liitumispunkt on juba tehtud, on omaniku mure, kuidas ta selleni jõuab,” lisas ta.“Projekteerimisel on tavaline probleem, et liitumispunktide kooskõlastamisel lubavad kinnistuomanikud selle paigutada näiteks sissesõidutee alla. Kui krundil on betoonkividest parkett, pole mõtet seda ju lõhkuda,” ütles ASi Merko Ehitus insenerehitusdivisjoni direktor Arno Elias, viidates, et  torustik ei tule majja nagu vihmaussid läbi mulla ja kaevetöödest ei pääse. “Projekt kallineb juhul, kui kinnistu reovett ei ole võimalik isevoolselt liitumispunkti juhtida. Sellisel juhul tuleb rajada oma kuludega ülepumpla, mis toob kaasa ka täiendavad kulud asfaltkatte taastamisele ja tänavasulgemise tasu. Raskete  pinnasetingimuste puhul, nagu paas maapinna lähedal, tuleb kaevamise asemel kasutada pinnase purustamist,” selgitas Kaskla.

 

Tallinn kaalub liitumise hüvitamise pikendamist

Reio Vesiallik, Tallinna kommunaalamet inseneriosakonna juhataja Vastavalt linnavolikogu määrusele hüvitab Tallinna linnavalitsus täielikult või osaliselt ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise tasu. Seda ühisveevärgi ja/või ühiskanalisatsioonita alal enne 22. märtsi 1999 välja antud ehitusloa alusel rajatud alaliseks või ajutiseks kasutamiseks võetud hoonete omanikele, kelle elukohaks on rahvastikuregistris märgitud Tallinna aadress ja kelle hooned asuvad elamumaa sihtotstarbel määratud kinnistutel, hoonestusõiguse alusel kasutatavatel kinnistutel või hoone kui vallasasja juurde määratud krundil.Alates 1. juulist 2003 ühisveevärgi ja/või -kanalisatsiooniga liitumisel pärast 12 kuud projektile või selle osale, mille kasutusluba on väljastatud enne 31. detsembrit 2006, kasutusloa väljaandmise kuupäevast, hüvitab Tallinna linnavalitsus kinnistuomanikele 80% kinnistu liitumistasust ja 20% maksab liituja. ASi Tallinna Vesi puhul kehtivad nimetatud tähtajad väikese erisusega, kuna linn maksab Tallinna Veele aastatel 2008–2010 tehtud võrkude laiendamise kulusid kuni 30.06.2014. Sellest tulenevalt on 20% liitumistasu maksmise kohustus nendel kinnistuomanikel, kellele loodi liitumisvõimalus enne 31.12.2006, kuid kes tänaseni pole ühisveevärgi ja/või kanalisatsiooniga liitunud. 80% liitumistasust on linn nende elanike eest juba hüvitanud.Liitumistasude hüvitamine ja sellega kaasnevad toimingud lõpetatakse kehtiva eeskirja redaktsiooni kohaselt 31. detsembril 2011. Praegu on toimumas arutlused, kas liitumistasude hüvitamise perioodi pikendada või mitte. Aastatel 2008–2010 tehtud kanaliseerimistööde lõpetamise järgselt jäi kogu Tallinna linnast ühiskanalisatsiooniga katmata veel umbes 0,3%. Tegemist on peamiselt äärelinna kinnistutega, mille ühiskanalisatsiooniga ühendamine oleks põhjendamatult kulukas.