Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroopale on ühisraha vaja
Kas 8.–9.detsembril toimuv tippkohtumine on tõesti otsustav, nagu sõnas Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Olli Rehn, või on tegu pigem poliitilise mänguga, surve avaldamisega?
Eks ta pidas silmas senist otsuste aeglust ja leidis, et dramatiseerimine on vajalik. Aga põhidramaturgid olid siin pealkirjapanijad. Iseenesest ei alga ega lõpe detsembris mingi ajastu, enamik eurotsooni reforme on pikalt küpsenud ja rakendumas või vormistamisel. Rahandusministritel, tõsi, tundubki kõik oodatav vana uudisena, sest me oleme nendega asjadega enne riigipeade otsuseid pikalt tegelenud.
Sellest tulenevalt, kas tippkohtumiselt on oodata mõnd lahendust, millist? Suur edasiminek oleks Euroopa Komisjoni selge õigus ülemäärase defitsiidi protseduuris riikide eelarvet muuta. Ma loodan, et kriisimeetmena õnnestub rohkem kaasata ka IMFi ja selle vahendeid suurendada, ning et ESM rakendub vaatamata vahepealsele tagasilöögile ikkagi 2012. Majanduspoliitilise koostöö tugevdamine jätkub ja fiskaalreeglite täitmise eest vastutus saab selgem. Kui otsused sujuvad, lööb ilmselt ka ECB liikviidsusabi ja võlakirjaostudega rohkem kaasa. Kui läheb kehvemini, on see märk riikide huvide erinevusest ja koostöö raskustest. Loodan, et peale jääb Saksamaa positsioon, et vigu ei maksta rahamassi ja inflatsiooniga kinni, vaid ravitakse.
Eesti PwC juht Ago Vilu kirjeldab eilses Äripäevas nelja võimalikku eurotsooni tulevikustsenaariumi. Milline stsenaarium näib kõige tõenäolisem või eelistatum ja miks? Ma ei ole ta liigitust näinud, ehkki tunnen märksõnad ära. On selge, et eurotsoonist lahkumine oleks võlgnikele ülimalt piinarikas ning ka tasakaalus riikidele tooks palju ebakindlust. Euroopale tervikuna on aga ühisraha vaja ning väikeriigid nagu Eesti ei saa iseseisvale aktiivsele rahapoliitkale panustada. Võttes arvesse euroala olukorda ja tulevikuväljavaateid, millised on Eesti majanduskeskkonna eelised ja millised kitsaskohad? Meie nõrkus on madalam jõukuse tase ja väike siseturg, ent tugevusigi on peale korras riigirahanduse üksjagu: dünaamilisus, võrdlemisi reformitud regulatsioonid, paindlik tööturg, ametiühingute väike roll, ratsionaalne kodanik, tugev pangandus, maksusüsteem, üldine äri- ja poliitiline keskkond, transparentne riik, hea valitsemistava.