Ligi: Euroopale on ühisraha vaja

Kas tippkohtumine on tõesti otsustav või on tegu pigem poliitilise mänguga, surve avaldamisega? Eks ta pidas silmas senist otsuste aeglust ja leidis, et  dramatiseerimine on vajalik. Aga põhidramaturgid olid siin pealkirjapanejad, kui ta sõnu vaadata. Iseenesest ei alga ega lõpe detsembris mingi ajastu, enamus eurotsooni reforme on pikalt küpsenud ja rakendumas või vormistamisel. Rahandusministritel, tõsi, tundubki kõik oodatav vana uudisena, sest me oleme nendega asjadega enne riigipeade otsuseid pikalt tegelenud. Sellest tulenevalt, kas tippkohtumiselt on oodata mõnd lahendust? Millist? Kui ei ole, siis miks? Suur edasiminek oleks Euroopa Komisjoni selge õigus ülemäärase defitsiidi protseduuris riikide eelarvet muuta. Ma loodan, et kriisimeetmena õnnestub rohkem kaasata ka IMFi ja tema vahendeid suurendada, ning et ESM rakendub vaatamata vahepealsele tagasilöögile ikkagi 2012. Majanduspoliitilise koostöö tugevdamine jätkub ja fiskaalreeglite täitmise eest vastutus saab selgem.Kui otsused sujuvad, lööb ilmselt ka ECB liikviidsusabi ja võlakirjaostudega rohkem kaasa. Kui läheb kehvemini, on see märk riikide huvide erinevusest ja koostöö raskustest. Ma loodan, et peale jääb Saksamaa positsioon, et vigu ei maksta rahamassi ja inflatsiooniga kinni, vaid ravitakse. Märten Ross kirjutas eilses Äripäevas, et imerohtu, mis päästaks euroala usaldamatusest, riigid võlgadest ja paneks majandused kasvama, ei ole. Tuleb varuda kannatust. Kuidas kommenteerite? Kui see olemas oleks, oleks ta juba apteekides saadaval. Tegelikult on vaja järgida lihtsaid rahvameditsiinitõdesid tulude kulude vahekorrast, struktuursetest reformidest, stabiilsuspoliitikast  ja tulemüüridest. Euroaala umbusaldamine on praegu ülepaisutatud ja hea enesetõestuse korral leiavad ka võlakirjaostjad Euroopa taas üles. Müümist peab selleks aga palju vähemaks jääma, esmajoones primaarturul. Eesti PwC juht Ago Vilu kirjeldab vastavalt läbi viidud uuringule ja analüüsile tänases Äripäevas nelja võimalikku eurotsooni tulevikustsenaariumi: a. kontrollitud inflatsioon; b. võlgade restruktureerimine; c. Kreeka väljumine eurotsoonist; d. uus rahaliit. Kui saate kommenteerida, siis milline stsenaarium näib kõige tõenäolisem või eelistatum ja miks? Või on laual hoopis teised lahendused, millised?Ma ei ole ta liigitust näinud, ehkki tunnen märksõnad ära. On selge, et eurotsoonist lahkumine oleks võlgnikele ülimalt piinarikas ning ka tasakaalus riikidele tooks palju ebakindlust. Euroopale tervikuna on aga ühisraha vaja ning väikeriigid nagu Eesti ei saa iseseisvale aktiivsele rahapoliitikale panustada. 

Ago Vilu kirjutab samas artiklis, et ainsaks lohutuseks on, et ükskõik, milline stsenaarium ka ei teostu, on Eesti tänu valitsussektori madalale võlakoormusele paremas olukorras kui enamik ülejäänud eurotsooni riike. Võttes arvesse euroala olukorda ja tuleviku väljavaateid, millised on Eesti majanduskeskkonna eelised ja millised kitsaskohad (mida võiks lahendada)?Pean temaga nõustuma. Meie nõrkus on madalam jõukuse tase ja väike siseturg, ent tugevusigi on peale korras riigirahanduse üksjagu: dünaamilisus, võrdlemisi reformitud regulatsioonid, paindlik tööturg, ametiühingute väike roll, ratsionaalne kodanik, tugev pangandus, maksusüsteem,  üldine äri- ja poliitiline keskkond, transparentne riik, hea valitsemistava.