Hääbuva linnaelu taastab teadlik planeerimine

Eriti avaldub see kaubanduskeskuste rajamisel, kui suur ostumeka suretab välja ümberkaudsete tänavate väikeärid, laiemalt kogu tegevuse, mis võiks koonduda ühisnimetaja “linnaelu” alla.

Globaalses ruumis pole probleem sugugi uus. Seda on vaaginud erinevad riigid ning lahendusi on mitmesuguseid. Põhjamaad on mõnel pool sisse seadnud piiranguid suurte kaubakeskuste rajamisele kesklinna, säilitamaks traditsioonilisi äritänavaid. Mõnedes, valitsuste poolt enam reguleeritud majandustega riikides on piiratud aga välismaiste kaubanduskettide sisenemine, et säästa oma väikepoodnike töökohti.Olenemata piirangu otsesest sihist, on kaudseks ideeks sajandite jooksul välja kujunenud linnaeluliste traditsioonide säilitamine, mis loomulikult ei välista kaasajastumist. Olgu nendeks siis väikepoed, kohvikud, promenaadid või trammid.Põhjusi, miks Eesti linnaplaneerimine on euroopalikest tavadest eemaldunud, leiab ajaloost. Kui esimese vabariigi ajal arenes linnakultuur jõudsalt ja turumajandus tekitas palju ärisid, lõhkus nõukogude aeg plaanimajanduse ja riigistamisega pea kõik, kuigi pisipoode oli ka tol ajal omajagu ning eriprojektiga kesklinnamajade alla projekteeriti ka kauplusekorrus. Taasiseseisvumise saabudes tabas Eestit kõigepealt väikepoodide asutamise laine ja neid tekkis igale poole. Seejärel, majanduskeskkonna korrastumisel ning välisinvesteeringute kasvades, algas ketistumine. Üsna pea sai tarbijale selgeks, et suure käest on odavam osta kui väikeselt. Kui vasikavaimustus läbi sai, hakkas üha suurenev arv inimesi igatsema mõnusat linnakeskkonda, mis on mõeldud jalakäijatele, kus on vahvad poekesed ja kohvikud. Ja seda kohaliku elaniku jaoks, mitte turistile turisti hinnaga.

Mida teha? Linnakeskusi hõlmavaid ostukeskusi sunniviisiliselt maha lõhkuma hakata oleks totter ja vaba ettevõtluskeskkonda riivav. Pigem võiks toetada pisiäride teket, parandades ettevõtluskeskkonda ja rakendada soodustusi. Üha kasvav hulk teadlikke tarbijaid, kes eelistavad ainulaadsust ja näiteks kohalikku maitset, oleks tänulik klientuur.Ka linnaplaneerijail tasub asuda teema kallale ja panna rangemalt paika, kuhu kui suuri kaubakeskusi rajada, ning  eristada piirkonnad, kuhu kerkivad vaid korteritega või kuhu poekorrustega elamud. Nii saame paremini hoida üht linnale omast elementi – linnamelu.