Valitsused peaksid kulutama, mitte kokku hoidma

Tema hinnangul peaksid valitsused praegu kulutuste kärpimise asemel neid hoopis suurendama, kuna kogetakse erasektori bilansikärpimist, mis võib tuua majandussurutise. See võib valitsuse kulutuste kasvuta viia majandused deflatsioonilisse spiraali. Euroala aga liigub kulutuste suurendamisele hambad risti ja üle laipade täpselt vastupidisel kursil, vaatamata erasektori finantsvõimenduse mahavõtule.

Tegemist ei ole õpikutes kirjeldatud tüüpilise majandustsükli majandussurutise, vaid bilansikriisist tingitud majandussurutisega. Suur osa erasektorist minimeerib mulli lõhkemise järel võlga, selle asemel et maksimeerida kasumit. Kui võlapõhine mull lõhkeb, kukuvad varade hinnad, kuid kohustused jäävad muutumatuteks, mistõttu miljonite erasektori esindajate bilansid on negatiivsed. Et saada finantstervis tagasi, on kodumajapidamised ja ärid sunnitud suurendama sääste või maksma võlga tagasi. See võimenduse mahavõtt vähendab kogunõudlust ja surub majanduse väga erilist tüüpi surutisse.

Laenu ei anta ega võeta. Esimesena langeb võla minimeerimise ohvriks rahapoliitika, mis on tavaline surutiste lahendamise vahend, kuna negatiivse bilansiga inimesed ei ole huvitatud laenu juurdevõtmisest, ükskõik kui madal ka intressimäär ei oleks, kirjutas Richard C. Koo Nomura Research Institute’ist. Ka pangad ei ole huvitatud laenuandmisest, kuna neil endil on bilansiga probleeme. Kui erasektor võtab vaatamata nullintressimäärale võimendust maha, siseneb majandus deflatsioonispiraali.

Jaapan, kus ärikinnisvara hinnad kukkusid mulli lõhkedes 1990. aastal 87 protsenti, kaotas rahvuslikku rikkust ainuüksi aktsiates ja kinnisvaras kolme aasta jagu 1989. aasta SKPd. Võrdluseks, USA kaotas 1929. aastal suure depressiooni ajal vaid ühe aasta SKP. Jaapani ettevõtted asusid traditsioonilise laenuvõtmise asemel kiiresti laenu tagastama. Erasektori laenude tagasimaksed moodustasid enam kui 6 protsenti SKPst aastas. Lisaks säästsid kodumajapidamised üle 4 protsendi SKPst aastas ajal, mil intressimäär on null. Jaapan kaotas sel teel igal aastal 10 protsenti SKPst täpselt sama moodi nagu USA suure depressiooni ajal.

Jaapan vältis depressiooni ainult seetõttu, et valitsus võttis laenu ja asendas valitsuse kulutustega erasektori säästetud 10 protsenti SKPst. Eelarvepoliitika tulemusel kasvas valitsuse võlg 1990.–2005. aastani 460 triljoni jeeni võrra, kuid selle hind oli madal võrreldes depressioonistsenaariumiga.

Bilansisurutis. Tänapäeval käib nii USA, Suur­britannia, Hispaania kui ka Iirimaa erasektorites (kuid mitte Kreekas) massiivne finantsvõimenduse mahavõtt vaatamata rekordmadalatele intressimääradele. See tähendab, et need maad on tõsises bilansisurutises. Ka Jaapani ega Saksamaa erasektorid ei võta laenu juurde. Pole siis imestada, et vaatamata rekordmadalatele intressimääradele ja massiivsele likviidsuse lisamisele ligi kolme aasta vältel on laenuvõtjad kadumas ja pankade valmidus laenu anda kahanemas.

Jättes kõrvale mõned euroala riigid, puudub põhjus, miks valitsustel peaks olema finantseerimisprobleeme bilansisurutise ajal. Raha, mida ta peab laenuks võtma, et vältida deflatsioonispiraali langemist, võrdub erasektori võtmata laenude ja investeerimata säästude summaga, mis istub kusagil finantssüsteemis. Euroala unikaalne probleem on selles, et kui fondijuhid oma valitsuse võlakirju osta ei soovi, saadakse ilma valuutakursiriski võtmata anda laenu teistele valitsustele. Hispaanias on erasektori võimenduse mahavõtt ulatumas 17 protsendini SKPst ja Iirimaal 21 protsendini SKPst. Kogu euroala on bilansisurutises. Kuigi nendes maades on erasektoril hiiglaslikke sääste, ei salli Hispaania ja Iiri pensionifondide juhid oma valitsuste võlga ning nad saavad erilise vaevata osta Saksa valitsuse võlakirju. See jätab Hispaania ja Iirimaa valitsused ilma võimalusest kasutada oma maade erasektorite sääste, et võidelda bilansikriisist tingitud majandussurutisega.

Fookuses eelarve puudujääk. Kui Saksamaa ja Hollandi valitsused võtaksid aktiivselt laenu ja kulutaksid seda raha Hispaaniast ja Iirimaalt ostmiseks, tooks see kaasa jätkusuutliku majandusaktiivsuse laiemas euroala majanduses ja omaks ka positiivset mõju Hispaaniale ja Iirimaale. Kahjuks on Saksamaa ja Hollandi valitsused täielikult keskendunud eelarvedefitsiidi vähendamise püüdlustele, et viia see Maastrichti lepingus ette nähtud 3 protsendi piiresse SKPst. Riigid nagu Hispaania vajaksid hädasti majanduse elavdamiseks täiendavaid kulutusi, et vältida deflatsioonilist spiraali.

Koo hinnangul on üks euroala spetsiifiliste probleemide lahendamise võimalus piirata kapitalivooge, mistõttu valitsused tohiksid müüa võlakirju ainult oma maa investoreile. See välistaks Hispaania säästude investeerimise Saksa võlakirjadesse. Sellisel juhul pöörduks osa Hispaania sääste riiki tagasi. Et maksimeerida ühisturu efektiivsust, peaksid piirangud puudutama vaid valitsuse võlakirju. Saksa pangad peaksid ikka saama osta Kreeka erasektori võlga ja Hispaania pangad Hollandi aktsiaid.

 

Richard C. Koo

1954. aastal sündinud Richard C. Koo on Taiwani juurtega Jaapani ökonomist, kes on spetsialiseerunud bilansside kahanemisest tingitud majandussurutistele. Ta on Nomura Research Institute’i peaökonomist ja raamatu “The Holy Grail of Macroeconomics – Lessons form Japan’s Great Recession” autor. Ta on kriisi ajal nõustanud mitut Jaapani peaministrit ja on ainus mittejaapanlasest Jaapani kaitseministeeriumi kaitsestrateegia konverentsi liige. Enne Nomuraga liitumist oli ta tegev Föderaalreservi intressipoliitikat sättiva nõukogu juures (kuid mitte selle liige).