Kui ränk aasta meid ees ootab?

Parem ütlen kohe ära, et ennustamine on tänamatu töö ning seni tuleva aasta prognoose teinud analüütikud ja investorid on üldjuhul ennustustega rappa jooksnud. Juhtus see ka 2010. aastal tehtud prognoosidega. Kuid see ei takista meid edasi üritamast ja nägemast, mis võivad olla peamised tegurid tuleval aastal.

Nagu ikka, mängivad juhtrolli tuleval aastal edasi USA, Euroopa ja Aasia eesotsas Hiinaga. Nendest võib Hiinat pidada positiivseks teguriks ja Euroopat negatiivseks, jättes ameeriklased kahe vahele kõikuma. Nende kolme regiooni makromajanduslik areng määrabki suuresti turuosaliste meelestatuse.

Alustame nõrgimast. Ökonomistid on sisuliselt konsensusel, et Euroopa Liidus tuleb 2012. aastal majanduslangus. Võlakriis jätab oma jälje ja ilmselt kestavad eurotsooni laialimineku jutud veel tükk ega. See ei ole loo aga väga hea väljavaadet regiooni aktsiatele.

Tavaliselt on sellisel ajal mindud kommunaalteenuste sektori aktsiate teed, mis rikastavad investoreid suurte dividendiga. Häda on ainult selles, et enamasti on sellistes ettevõtetes valitsustel oma osalus ja rahast lagedad valitsused tahavad võimalikult palju raha neist firmadest välja pumbata. Näidet pole kaugelt vaja võtta – Eesti Energia ja Eesti valitsus.

Kindlasti aitavad portfelli tasakaalustada tugevad dividendiaktsiad, mis üldjuhul ei ole väga volatiilsed. Paraku on Euroopas senised tuntud rahalehmad, nagu Telefonica, raskema majandusolukorra tõttu dividende hoopiski vähendamas, mistõttu tasub kindlasti alternatiive otsida. Nähes tehnoloogiasektorit ühe võimaliku tegijana 2012. aastal, võiks veidi riskialtim investor mõelda Nokia soetamisele, millel on dividendiaktsiatega võrreldes oluliselt suurem tõusupotentsiaal ning dividenditootlus 12% juures.

USA paistab esialgu oluliselt atraktiivsem turg kui Euroopa. Kuid unustada ei tasu, et neil pole mingit suurt pauku tulnud, mis tähendab, et langus võrreldes Euroopaga võib mõne probleemi puhul osutuda isegi hullemaks. Pole kellelegi üllatus, kuidas USA oma eelarvedefitsiidiga võitleb ja sisuliselt elatakse iga päevaga üha rohkem võlgu. Seni on investorid selle andestanud ja isegi tõtanud jänkide võlakirju veelgi kiiremini kokku ostma.

Võlakirjadesse praegu hilja siseneda. Kindlasti tasuks osa portfellist hoida võlakirjades, eelkõige USA omades, investeerides näiteks mõnda võlakirjafondi. Kuid viimasel ajal on sinna sedavõrd palju raha sisse voolanud, et vaadates kukkunud võlakirjade tootlusi, on raske uskuda, et praegu sisenedes saaks suurt kasu lõigata.

USA suurettevõtted mulle meeldivad. Suur osa neist ei sõltu enam pelgalt koduturust, vaid tegutseb üle maailma, laienedes Aasiasse, kust tuleb ka kasv. Häda on vaid siis, kui need arenevad turud ära kukuvad. See tähendab, et käive stagneerub ja kasum väheneb, sest kriisiaastate kulude vähendamisega on tõenäoliselt rihm nii pingule tõmmatud, et pole enam ruumi marginaale parandada kulude kokkuhoiu arvel.

Hiina kui maailma vedur. Hiinale langeb seejuures taas surve vedada maailmamajanduse arengut, samamoodi nagu ta tegi 2008. ja 2009. aastal. Riigi peamine valupunkt on samas paisuv kinnisvaramull, mille lõhkemine ilmselt uputaks ära terve Aasia. Positiivse poole pealt on Hiinal maailma suurimad reservid ja erinevalt USAst teenivad nad rohkem, kui kulutavad. Keskvalitsus on juba märku andnud piirangute leevendamisest ja seni on Hiina näidanud, kui hästi võib nende “juhitud majandus” toimida.

Aga tuleme korraks ka Eestisse. Tallinna börsi puhul pole paraku meie oma makromajandus ettevõtete aktsiate peamine suunanäitaja. Pigem vastupidi. Läinud aastal tulime vaikselt masust välja ja aktsiad tõusid raketina. Sel aastal oleme Euroopa üks kiiremini kasvavaid majandusi ja aktsiad langevad hoopis karuturule. Seega võib ka järgmisel aastal oodata, et kodumaiseid väärtpabereid mõjutavad eelkõige arengud Euroopas ja USAs, isegi kui meie ettevõtetel pole nende regioonidega midagi pistmist.

Küll aga on meil atraktiivseid ettevõtteid, mis valuatsioonide poolest on väga hea hinnaga kauplemas. Ise eelistan ettevõtteid, mis on seotud nii siseturu kui ka idaturgudega. Üks hea näide on Silvano, mille peamised turud on Venemaa ja Ukraina. Lisaks meeldib mulle kõigest 2,4kordse kasumi-hinna suhtega Viisnurk, mis suurendab müüki Aasiasse. Ja mõistagi on meil veel Premia Foods, kes tegutseb nii Baltimaades, Soomes kui ka Venemaal ehk regioonides, mis loodetavasti peavad paremini võlakriisile vastu kui ülejäänud Euroopa.

Minu n-ö top pick aga on Olympic. Firma on liikumas rekordilise vaba rahavoo suunas sel aastal, nad on väga hästi tõmmanud kulusid koomale ja ettevõtte finantspositsioon järjest tugevneb. Lisaks on firmal palju vabu rahalisi vahendeid, mis muudab laienemisplaanid – eelkõige laienemise ülevõtmiste teel – reaalsemaks. Ei ole lihtsalt võimalik, et turuosalised lihtsalt müüvad üht Tallinna börsi tugevaima bilansiga ettevõtet ka tuleval aastal edasi.

 

Eelistada võiks soodsat hinnataset ja kasvu

Järgmine aasta tuleb makromajanduse poole pealt üpris nõrkade numbritega. Euroopa riikide valitsussektori kulutuste kärped on pikaajaliselt väga positiivsed sammud, kuid lühiajaliselt võimendavad need majandusnäitajate nõrgenemist.Üks minu eelistus oleks regioonid/sektorid, mis on võrdlemisi soodsa hinnataseme juures näitamas kasvu ja kus ka globaalmajanduse nõrgenemise puhul ollakse teistega võrreldes tugevamas positsioonis – siia alla käiksid regioonidest näiteks Eesti, Lähis-Ida energiarikkad riigid ja Aasia ning sektoritest tehnoloogia ja energia. Tehnoloogiasektor tervikuna on praegu maailmas ainuke sektor, kus ettevõtetel on bilansis rohkem raha kui võlga ning Lähis-Ida energiarikkad riigid on ühed vähesed, kel on eelarved korralikult ülejäägis ja kel on tulevasteks aastateks kogutud ka suuri reserve.Teine eelistus oleks regioonid/sektorid, mis pole küll näitamas kasvu, kuid mis on väga soodsa hinnataseme juures näitamas stabiilseid tulemusi. Regioonidest võiks siin näiteks tuua pärast selle aasta suurt langust Venemaa, kus saab mitut aktsiat osta ka 3–4kordse kasumikordaja pealt.